
Eesti keele grammatika II. Süntaks
Sisukord:
Häälikuõpetus
Vormiõpetus
Lauseõpetus
Sõnavaraõpetus
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Raamatu seisukord | rahuldav - endine ERRi arhiivi eksemplar |
Autor | Kristiina Ross, Reet Kasik, Silvi Vare, Kaja Tael, Henn Saari, Helle Metslang, Mati Erelt, Henno Rajandi |
Ilmumisaasta | 1993 |
Keel | eesti |
Kirjastus | Keele ja kirjanduse instituut |
Köide | kõvakaaneline |
Kujundaja | Kalev Tomingas |
Lehekülgi | 464 |
Sarnased tooted
Kirjaniku loomingu paremikku kuuluv romaan «Naiste paviljon» (1946) on taas Hiina-aineline. See on suure ja jõuka, vanu tavasid austava hiina perekonna lugu. Väärikas, haritud, naiselik, kõigi poolt austatud ja armastatud pereema madam Wu, nelja poja ema, otsustab 40-aastaseks saanult võtta majja konkubiini, noore naise oma mehele. Oma elu teise poole tahab ta elada iseendale. Ja tema ellu tuleb suur armastus...
«Alfie» ei ole kaugeltki ainult oma minategelase ja tema paljude sõbrataride intiimelu jutustus. Teose põhilisteks väärtusteks on selle inimlik otsekohesus, elulisus, mõtete ja olukordade koomika ja kohati koguni traagilisus, mis sageli avarduvad laiahaardelisteks üldistusteks. Alfie kitsalt egoistliku huviringi ja kentsakalt vildaka filosoofia kaudu avaneb pilt kapitalistliku ühiskonna elukitsusest. Tema teadlikult kergemeelse ellusuhtumise kaudu omandab armastavate naiste vapper visadus seda suurema kaalu. Moraalse lõtvuse taustal selgub aususe väärtus inimlikes vahekordades. «Alfie» ilmus 1966. aastal Inglismaal ja tõi autorile suure populaarsuse. Ilmusid järjest uued väljaanded, tõlked paljudesse keeltesse ja selle alusel tehti varsti film, mis tõi oma lavastajatele ja osatäitjatele mitmed preemiad.
"Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare. Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või tõelised lurjused. Lõpeb pika kõne ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel ja uhke piimajoomisega. Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.