"Need kirjatükid on sündinud varastatud ajast – öötundidest. Isegi mitte vabast tahtest, vaid teiste pealekäimisel edasi anda oma muljeid. Muljed – need nad ongi. Nad on sündinud ettevalmistuseta nagu reisidki. Neil muljetel on siiski üks ühine nimetaja: need on teatrimehe muljed. Paljugi sellest, mis antud hetkel oli üllatuslik ning uus, on nüüd juba iganenud ja varsti lootusetult vana. Ma ei paranda neid lehti. Las nad olla nagu olid, need hetke impressioonid. Selles on nende piiratus, aga võib-olla ka võlu – neile, kes ei otsi siit tõsiandmeid kirjeldatud maade kohta, vaid keda huvitab, mida mõtles või tundis kunagi üks eesti teatrimees, kui ta viibis neil mail."

Jaak Urmet (snd 1979) portreteerib vanemate põlvkondade kirjanikke – Ralf Parve, Enn Vetemaa, Andres Ehin, Sass Suuman, Johnny B. Isotamm jt – ning keskseid kujusid eakaaslaste hulgast – Jürgen Rooste, Contra. Eraldi püüab ta sõnadesse tabada õppejõu, luuletaja ja kirjandusteadlase Toomas Liivi isiksust. Tallinna noorte kirjanike ja Peda eesti filoloogia üliõpilaste tegemistest aastatel 1998–1999 annab aimu autori tollal peetud päevaraamat, millest on ära toodud mahukas valik katkendeid. "Kirjanikud omavahel" on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas.

Raamat toob lugejate ette Eesti ühe armastatuma luuletaja Betti Alveri kirjavahetuse oma kirjandusteadlasest abikaasa Mart Lepikuga. Üle kahekümne aasta kestnud kirjavahetus jutustab kahe tööle pühendunud inimese teineteise leidmise loo, avab nende loomingu tagamaid ja ajastu eripärasid. See on otsekui sõnatundlik romaan kirjades, katke kahe inimese kõrvuti kulgenud eluteest. Teisi oma avameelsuses nii isiklikke dokumente ei leidu ei Betti Alveri ega Mart Lepiku käsikirjalise pärandi hulgas.

Nende kaante vahele on talletatud Tiiu Randviiru mälestused lapsepõlvest ja kooliajast, aga muidugi ka tema erakordsest tantsijakarjäärist ning silmapaistvatest kaasteelistest ja õpilastest. Abiks mälestuste talletamisel oli Arne Mikk, niisiis kirjutasid selle raamatu kaks kauaaegset estoonlast.

Tiiu Randviir on Eesti tuntuimaid priimabaleriine ja balletipedagooge. Ta on lõpetanud Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Tema rohkelt nii Eestis kui ka mujal tunnustust leidnud lavakarjäär lõppes 1979. aastal, pärast seda töötas ta balletipedagoogina Eestis, Saksamaal, Austrias ja Soomes. Tema õpilaste hulgas on näiteks Irina Härm, Tatjana Voronina, Kaie Kõrb, Marina Kesler, Age Oks, Maria Seletskaja ja Ketlin Oja.

Arne Mikk on rikkaliku kogemustepagasiga lavastaja ja teatritegelane. Ta on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus õppis Aleksander Arderi lauluklassis. Ta on palju lavastanud nii kodu- kui välismaal ning oli üks Estonia Seltsi taasasutajatest. Aastatel 2008–2024 oli ta Saaremaa ooperipäevade kunstiline juht. Kogu tema teguderohke elu on olnud seotud Rahvusooper Estoniaga.