Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018). Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin. Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis. Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga. Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist. Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

Raamat kaasneb näitusega "Force majeure. Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood” Kumu kunstimuuseumis (04.03.2016–26.06.2016). Eesti kunsti füüsiliselt nähtava ajaloo kõrval eksisteerib teine, varjatud pool. See koosneb aja jooksul hävinud või kadunuks jäänud üksikteostest ja kunstnike tervetest loominguperioodidest, mille lood on siiani lahti kirjutamata. Kadumaläinud teoste saatuses on määravat rolli etendanud juhuslikkus ja ajaloosündmused kui force majeure. Ümbritsev reaalsus on saanud osaks kunstiteoste endi lugudest. Kuigi parimal juhul on info neist töödest meieni jõudnud vanade reproduktsioonide kaudu, on see n-ö mustvalge kunstiajalugu väärt enamat kui vaid kadumise konstateerimist. Teadmised Eesti kunstnikest ja nende loomingust ei tohiks piirduda ajalookeerise juhusliku valiku teel meie ajani säilinud osadega. Infokildude kogumine seni hämarate tsoonide kohta võib päevavalgele tuua uusi fragmente kunstnike elust ja neid ümbritsenud oludest, inimeste isiklikest suhetest kunstiteostega, institutsioonide rollist säilitatava valikutes ja loomulikult kunstiteostest endist. Raamat kaasneb näitusega

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid” (18.10.2013–09.02.2014). Nii näitus kui raamat on inspireeritud soovist tuua vaatajate ette Kormašovi pikaajalise kunstnikukarjääri esimese kümnendi eriti dünaamiline ning muljetavaldav looming, kust leiab esmapilgul võimatuna tunduva koosluse: tolle ajastu ametlikust kunstidiskursusest tuttavad töömotiivid ja industriaalvaated ning ikoonimaali pühaliku esteetika. Raamatus teevad sellele perioodile tagasivaate Kormašovile pikka aega väga lähedal seisnud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstiteoreetik ja kriitik Boris Bernstein ning noorema põlvkonna kunstiteadlane Kädi Talvoja. Nikolai Kormašov (1929–2012) oli üks nn kuuekümnendate põlvkonna juhtfiguure Eesti maalikunstis. 1950. aastatel õppis ERKIs arvukalt mujalt Nõukogude Liidust pärit üliõpilasi. Nendest vähestest, kes pärast lõpetamist siia pidama jäid, oli Kormašov pea ainus, kes Eestisse tõeliselt juurdus ning end siinsel kunstimaastikul teostas.

Raamat kaasnes Kumu kunstimuuseumi näitusega "Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku” (27.09.2013–12.01.2014). "Sünkroonist väljas” käsitleb eelkõige eesti helikunsti arenguid 1960. aastatest kuni kaasajani välja. Enne 1990. aastaid saame rääkida heliga seotud praktikatest, kuna helikunsti termin võeti teadlikumalt ja laiemalt kasutusele alles 1990. aastatel. Eesti helikunsti ajalugu iseloomustab episoodilisus ja järjepideva diskursuse puudumine. Siiski saab seda vaadelda helikunsti üldiste arengute taustal läbi nende üksikute eksperimentide ja teoste, mis meie ajani on säilinud. Kaasaegsest eesti helikunstist saab rääkida alates 1990. aastate lõpust ning Kiwa ja Raul Kelleri tegevuse algusest. Raamatus on kuus artiklit: kuraatoritekstid Ragne Nukilt ja Kati Ilveselt nii näituse retrospektiivse kui ka kaasaegse osa kohta, Kiwa annab ülevaate nõukogude helikultuurist, Rootsi kirjandusprofessor Teddy Hultberg kirjutab Ilmar Laabani teksti/heli loomingust, Sven Vabar loob läbi lapsepõlve meenutuste ajaloolise fooni raadiokultuurist ning Kaur Garšnek ja Katrin Parbus kirjutavad tehnoloogia eksperimenaalsest vaimust.