Tallinna Pedagoogikaülikooli professori pedagoogikadoktor Lembit Andreseni raamat annab ülevaate meie hariduse ja kasvatuse ajaloost, alates esimeste koolide tekkimisest kuni rahvusliku ülikooli rajamiseni. Kultuurihuvilisele lugejale tehakse esmakordselt kättesaadavaks kooliharidusega seotud küsimused iseseisvas Eestis kuni riigipöördeni 1940. Kooli ajalugu on vaadeldud koos õppekirjanduse ja lugemaõpetamise arengulooga. Töö põhiosa on kirjutatud autori isiklike uurimuste põhjal. Ajastu kooliolude parema valgustamise eesmärgil esitatakse näiteid mitmesugustest dokumentidest, mälestusraamatutest ja õpikutest. Teksti ilmestab rikkalik pildimaterjal. Raamatu lõpus tuuakse ära eesti hariduslooga seotud tähtsündmused kronoloogilises järjekorras. Esitatakse ka isiku- ja kohanimede register.

Eestimaa Rüütelkonna viimase peamehe Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamat annab huvitava ja põhjaliku ülevaate rüütelkonna ja selle juhtide tegevusest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatut läbiv teema on baltisakslaste võitlus üha tugevneva keskvõimu surve (venestamise) vastu. Selles tugineti eriõigustele, mis olid saadud 1710. aastal, kui Peeter I liitis siinsed alad Venemaaga. 1917. aastal, kui tsaar Nikolai II kukutati, leidsid rüütelkonna juhid, et sellega on nad vabastatud lojaalsuskohustusest ja hakkasid meeleheitlikult otsima võimalust, kuidas ühendada Venemaa Läänemereprovintsid Saksamaaga. Suhtudes eestlastesse, eriti talupoegadesse, küll üldiselt heatahtlikult, kuid olles sügavalt omandanud balti parunite põlise veendumuse, et nemad on kutsutud ja seatud siinset põlisrahvast valitsema ja õpetama, ei suutnud ega tahtnud Ed. v. Dellingshausen möönda, et eestlased suudavad oma rahvusriigi rajada. Bolševike võimuhaaramine Venemaal, 1918. a. revolutsioon Saksamaal ning eestlaste üha tugevnev iseseisvusvõitlus lõpetasid rüütelkonna tegevuse 1918. aastal. Elu lõpuaastad veetis Ed. v. Dellingshausen Saksamaal, tegutses sealsetes baltisakslaste organisatsioonides ja kirjutas memuaare. Illustreeritud arhiivifotodega.

See on raamat "elu võimalikkusest Eesti NSVs". Öeldagu mis tahes – meie ees on vastupanuvõitleja mälestuste raamat. Heinart Sillastu oli üks neid inimesi, kes läbi Nõukogude aja hoidis alal eesrindliku eesti haritlase staatuse. Dr Sillastu suur ja paks raamat kuulub "väikeste elulugude" sarja. Seda lugemaks peab sisse võtma õige häälestuse, et kaasa elada kõik need "traditsioonilised jõulueelsed kohtumised Soome kolleegidega", millest koosneb autori elu (just niisugune võiks olla "Koostööaastates" kirjeldatud eluloosündmuste tüüpnimetus). Aga läbi kõigi nende iseenesest vähetähtsate, pelgalt kodulooliste ja mitteajalooliste sündmuste kumab autori isik – ühe korraliku eesti inimese, õppinud arsti ning avarapilgulise kolleegi isik. Dr. Sillastu raamat illustreerib hoopis uut ajajärku eesti vaimses Résistance’is: kuidas "vaimne välisemigratsioon", koostöö välismaa, eeskätt Soome kolleegidega suutis avada ukse laiemasse, sõltumatusse maailma. See oli vastupanuliikumise uus vorm – "eesrindlik vastupanu"

Viimastel aastatel peamiselt ajakirjanduses avaldatud uutmisteemaliste artiklite autor käsitleb avalikustamise, ajaloo valgete laikude, bürokraatia vastu võitlemise, meie majandusliku ja poliitilise süsteemi edasiarendamise ning rahvussuhete probleeme. Raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale.