Tallinna vanal peatänaval aadressil Pikk 20 / Pühavaimu 5 kõrgub Kanuti gildi vägev maja, mis oma efektse skulpturaalse fassaadiga köidab tahtmatult kõigi möödujate pilke ning seda vaatamisväärsustest niigi tuubil tänavapildis. Kummalisel kombel pole aga sellele põnevale hoonele pühendatud tänaseni mitte ühtegi raamatut ega isegi brošüüri. Seda enam, et raekojast, teistest gildimajadest ning muudestki ühiskondlikest hoonetest on neid ilmunud lausa ridamisi. Nüüd, kus historitsistlik arhitektuur ei ole ammuilma enam mõnitamise objekt ja kohalikke saksa-eesti kultuurisuhteid vaadeldakse hoopis pingevabamas võtmes, rääkimata sellest, et gildimaja ise on läbi valude ja vaevade taas teel kultuuritempliks, oleks päramine aeg tutvustada seda hoonet laiemale ringile ning jagada sellega seonduvaid mitmesuguseid tähelepanekuid ja mõtteid.

Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam ning ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum lehekülg, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus ja rahvagi liitis lõplikult just see sõda. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas eestlastel üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis jõudu taastada oma riik. Seetõttu on oluline, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks. Nüüdseks, mil meid lahutab Vabadussõjast juba terve sajand, on meie teadmised oluliselt laienenud. Kõigepealt teame tänapäeval Vabadussõja järellugu. Teiseks on vahepealsete aastakümnete jooksul kirja pandud hulgaliselt mälestusi, avaldatud seni tundmata fakte, leitud uusi arhiivimaterjale või pääsetud ligi neile, mis varem olid kättesaamatud. Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Vabadussõjast avaldatud hulk teaduslikke töid, milles sisalduvat infot kildhaaval kokku korjata on jõukohane vaid spetsialistile. Ning loomulikult on ajas muutunud ka lugeja. Nii tekkiski vajadus uue, ajakohastatud, laiale lugejaskonnale suunatud ülevaateteose järele. „Eesti Vabadussõja ajalugu” on kaheköiteline. Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võiks tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast. Teises köites kirjeldatakse Eesti vägede võitlusi väljaspool Eesti piire, mille käigus jõuti Petrogradi ja Riia alla ning Pihkva ja Jēkabpilsi taha. Omaette peatüki moodustab sõda Landeswehriga, samuti rahuläbirääkimised Tartus. Seda perioodi Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks rahu nimel. Teos on kirjutatud ajaloolist tõde silmas pidades ja selle poole püüeldes. Raamatu mõlemad köited on illustreeritud pea 800 foto ja ligi saja kaardiga.

Paljud Tallinna vanalinna arhitektuuri uurijad väidavad, et tänaval, keskaegse elamu peasissekäigu ees asetses kõrge etik. Kahel pool etikule tõusvat treppi seisid etikukivid -- kõrged kivitahvlid, mis kandsid tavaliselt majaomaniku peremärki või vappi. Etikul tavatseti istuda ja jõudeaega veeta.

Autor käsitleb põllumajanduse olukorda XVI-XVII sajandil, tuginedes peamiselt XVII sajandi põllumajanduslike kõlvikute kaartidele ja maarevisjonide materjalidele. Peamine tähelepanu on pööratud kasutusel olnud maaviljelussüsteemide uurimisele. Peale selle vaadeldakse maaviljeluse ja karjakasvatuse vahekorda talu- ja mõisamajapidamises, maaparandustöid jne. Näidatakse suuri erinevusi Lõuna- ja Põhja- ning Lääne-Eesti põllumajanduses. Teiste teadusharude (mullateaduse) andmetele tuginedes püütakse selgitada nende erinevuste põhjusi. Konkreetse materjali alusel on jälgitud valitsevate tootmissuhete, esmajoones teoorjusliku mõisamajanduse pidurdavat mõju põllumajanduse arengule.