1991. aasta jaanuarikriis Leedus ja Lätis vallandas sündmusteahela ka Eestis. Just selle kriisi tulemusel lõi vabariigi valitsus alternatiivse sidesüsteemi ja oma salajase sidekeskuse. Et telefoni- ja raadiosidet hoiti Moskva keskvõimu ja KGB erilise kontrolli all, tuli Eesti valitsusel teha ettevalmistusi oma sidesüsteemide loomiseks eriti suure saladuskatte varjus. Juuliks olid Toompea lossi pööningule paigaldatud vajalikud antennid ja valitsuse salajane raadiosidekeskus võis alustada ööpäevaringset tegevust. Sealt rajatud salajased telefoniühendused valitsuse sidekeskusega Kosel ja Rapla sidesõlmega andsid väljapääsu üle-eestilisse telefonivõrku. Valitsus ei unustanud ka elektroonilisi kommunikatsioonikanaleid. Toompealt suundus salajane liin Tallinna teletorni Vikerraadio saatjasse, mis lubas vajadusel kasutada otse-eetrit. Pika Hermanni torn sai Eesti Raadio ja ETV varusaatjad. Ettevalmistused käisid saadete jätkamiseks konspiratiivkorteritest. Mõnigi plaan jäi veel paberile, sest Eestist möödus kriis kardetust leebemini, osa plaanidest läks aga käiku sama aasta augustis. Noil päevil ei teadnud keegi, mis võib juhtuda homme, juba täna mõne tunni pärast...

14. juunil Venemaale küüditatud naistel-lastel, kellelt oli ära võetud perekonnapea, kodu ja kodumaa, jäi alles vaid lõpmatu kodumaaigatsus. Elades vaesel ja nälgival Venemaal, meenutasid nad elu Eestis, kirjutasid sellest ja Venemaa elust üksteisele, lõid laule ja luuletusi. Nõukogude võimu silmis oli kirjavahetuse pidamine ja tõe rääkimine spionaažiandmete kogumine, organiseeritud Nõukogude-vastane kontrrevolutsiooniline tegevus. NKVD viis kohtupinki palju süütuid inimesi. Kuidas toimusid ülekuulamised, mida vangistatud inimestele süüks pandi ja milliste meetoditega saavutati vajalikud allkirjad ülekuulamisprotokollidele, sellest saabki teada käesolevast dokumentaaljutustusest.

Teos räägib sellest, kuidas Eesti ja Soome uuesti teineteise leidsid ning milline paistis meie taasiseseisvumine Soomest vaadatuna. Aeglane, kuid kindel kontaktide taastumine, uued lõuna ja põhja tee kulgejad, Eesti tõus laulvas revolutsioonis – kõik see moodustab raamatu sisu. Mida me teadsime teineteisest 1950. või 1960. aastatel ja sealt edasi? Kuidas info liikus ja kes olid need soomlased, kellel oli Eesti meeles ka siis, kui läbikäimine oli katkenud? Raamat üritab neile küsimustele vastata. Lennart Meri tegevus "eksiilvälisministeeriumis" Mariankatul 1991. aasta augustis moodustab raamatus omaette peatüki, nagu ka pingeline ülesehitustöö – suursaatkonna taasloomine meie endises saatkonnahoones Kaivopuistos. Eestlastele peaks huvi pakkuma ka meie oma lähimineviku meenutamine, kahekümne aasta taguste sündmuste objektiivsusele püüdlev käsitlus. Raamatus on hulgaliselt varem avaldamata haruldasi fotosid.

Raamatus vaadeldakse esimese nõukogude okupatsiooni jooksul (1941. a.) Eesti majandus- ja kultuurielule tekitatud kahjusid.

Sisu:

• Metsavennad
• NKVD hävituspataljonid ja nende hirmuteod Eestis
• Rongkäikude ja miitingute lõõg eesti rahva kaelas
• Eesti kool bolševikkude võimu all
• Teater punasel aastal
• Eesti kunst punase hulluse kammitsas
• Bolševikkude laastamistöö eesti muusikapõllul
• Bolševistlik aasta Eesti põllumajanduses

Illustreeritud fotodega.