Käesolev ülevaade kirjeldab Võru murde läänerühma kuuluvat Hargla murrakut ning hõlmab koostaja väitekirja "Häälikulooline ülevaade Hargla murrakust. Konsonantism". Arusaadavalt on ajavahemikus 1959-92 keeleteadus edasi arenenud ning muutunud keeleajaloolised tõekspidamised. Tänapäeva seisukohast on väitekirja väärtuslikumaks osaks jäänud just selle murdeainestik, aastail 1945-1955 töö koostaja poolt kogutud Hargla keelenäited. Siis oli võimalik kuulda veel vanapärast süsteemikindlat murdekeelt, mis on tänaseks taandunud. Põhiliselt seda "vanavõrulikku" keelepruuki praegune väljaanne esitabki. Keeleteoreetilisi arutlusi on jäänud antud publikatsiooni vaid sedavõrd, kuipalju need murde mõistmisele kaasa aitavad. On ju käesolev trükis esimene ühe lõunaeesti murraku ülevaade üldse.

Raamat tutvustab lugejatele endise Lõuna-Tartumaa vanima põlvkonna keelepruugiga.

João Lopes Marquesil on kulunud kümme aastat, et saada kinnitust aimdusele, mis valdas teda juba esimest korda Tallinnasse maandudes: Eesti on üle mõistuse naiselik. Kummaline kirdekaare rahvas, kelle feminiinsus jääb ametlikus statistikas varju. Ometi peegeldub just Eesti naistes Eesti elu ilu ja poeetika. Lisaks reale järeldustele leiate "Eesti ilu välimäärajast" vaateid tänast Eestit iseloomustavatele nähtustele, nagu noorte väljaränne, üksikemadus, Facebooki-maania, tragid väikelinna tüdrukud, mõõduvõtt soomlastega, homofoobsed eelarvamused, Eesti naiste kiindumus roosadesse toonidesse. Ja palju muud. João Lopes Marques on Eestis elav Portugali kirjanik. "Eesti ilu välimääraja" on tema sulest juba kolmas raamat, mis vaatleb ja analüüsib elu meie väikeses konnatiigis. Varem on ilmunud "Minu ilus eksiil Eestis" ja "Minu väga ilus eksiil Eestis". João lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida.

Inimkultuuri arenguga on alati kaasas käinud vaatemängud. On juba kord nii, et massi erutavad igat liiki erakordsed sündmused, nii traagilised kui lõbusad. Õnnetuskohale kiirustab tavaliselt hulk uudistajaid, kes hiljem nähtu omavahel risti-põiki läbi arutavad. Lõbusate vaatemängude abil on püütud hetkekski välja astuda masendavast argihallusest. Inimesi ei paelu ainult reaalsed sündmused, vaid ka spetsiaalselt korraldatud vaatemängud: rongkäigud valju muusika ja osaliste silmatorkavate kostüümidega, paraadid, lustakad karnevalid, vabaõhuetendused, tähtsate külaliste vastuvõtud. Nii oli see minevikus, nii on see ka tänapäeval. Erinevatest vaatemängudest erinevatel ajastutel see raamat pajatabki.