Eesti Vabariik – 1920. ja 1990. aastad

Ajakirjaniku intervjuud eestlastega, kes vaikselt ja süvenenult, ilma tunnustuse ja riigi toetuseta, sageli põlatuina ja tagakiusatuina on õppinud tundma ja arendanud mõnd vaimset distsipliini, mida kommunistliku ideoloogia järgi ei tohtinud olemaski olla või mis pidanuks kõige lähemal ajal vaikselt hääbuma. Kvintessentsi Uku Masingu, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sassi ja Einar Laigna mõttemaailmast pakubki kõnealune raamat.

"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."

Tallinna Pedagoogikaülikooli professori pedagoogikadoktor Lembit Andreseni raamat annab ülevaate meie hariduse ja kasvatuse ajaloost, alates esimeste koolide tekkimisest kuni rahvusliku ülikooli rajamiseni. Kultuurihuvilisele lugejale tehakse esmakordselt kättesaadavaks kooliharidusega seotud küsimused iseseisvas Eestis kuni riigipöördeni 1940. Kooli ajalugu on vaadeldud koos õppekirjanduse ja lugemaõpetamise arengulooga. Töö põhiosa on kirjutatud autori isiklike uurimuste põhjal. Ajastu kooliolude parema valgustamise eesmärgil esitatakse näiteid mitmesugustest dokumentidest, mälestusraamatutest ja õpikutest. Teksti ilmestab rikkalik pildimaterjal. Raamatu lõpus tuuakse ära eesti hariduslooga seotud tähtsündmused kronoloogilises järjekorras. Esitatakse ka isiku- ja kohanimede register.