Teos käsitleb Eesti ajaloo sõlmküsimusi nagu kas me olime siinsed algasukad, miks me kaotasime oma muistse vabaduse, miks me lõime oma riigi alles 1918. aga mitte varem ning miks libises meie riik 1939.a. käest. Tegemist ei ole pelga ajaloolise ülevaatega vaid see on "...rahvuse elulugu, lugu meie, eestlaste saatuset" kus peamiseks küsimuseks on "miks", mitte aga "mis".

Raamat „Eesti postmarkide 100 aastat” tutvustab eelkõige Eesti riigi omi väljaandeid aastatel 1918–1940 ja alates 1991. aastast. Postmarkide kogumine ehk filateelia jõudis Eestisse enne oma riigi postmarkide väljaandmist. Erinevalt markide väljaandmisest on filateeliaga Eestis tegeletud järjepidevalt. Vaid võimalused on eri aegadel erinevad olnud. Kohalike filatelistide tegemiste kõrval saab lugeda ka Eestiga seotud filatelistidest mujal maailmas. Tänapäeval, kui margi roll postimaksevahendina väheneb, muutub järjest tähtsamaks mark kogumisobjekti ja oma riigi tutvustajana. Rikkalikult illustreeritud ülevaade võimaldab lugejatel hinnata, millise pildi senised väljaanded Eestist annavad.

Kutsume lugeja teekonnale läbi rahvusliku kooli ajaloo, taustaks Eesti rahva ja riigi sündmusterikas heitlik saatus I maailmasõja lõpust kuni 2018. aastani. Esimeses osas jälgitakse, kuidas aastail 1918‒1940, rööbiti riigivalitsemise õppimisega, kujundati eesti kool ajatormidele vastupidavaks. Teine osa näitab, et võõrvõimu aastakümneil (1940‒1991), ka kõige inimvaenulikumatel aegadel, hoidsid eestlased oma kooli, säilitades emakeelse hariduse kõrgkoolidiplomini. Impeeriumi langedes oli meil kuus eestikeelset ja -meelset kõrgkooli. Kolmas osa viib lugeja taas vaba ja demokraatliku Eesti hariduse rõõmude ja murede keskele.

20. Augusti Klubi liikme Tiit Made üheksas ajalooraamat "Eestlaste vabanemise tee" võtab samm-sammult ja kronoloogiliselt kokku eestlaste taasiseseisvumise ja nõukogude okupatsioonist vabanemise ajaloolised aastad. Oli vaja ületada nii omavahelisi vastuolusid kui ka Eestisse Nõukogude okupatsiooni aastatel elama asunud venekeelse elanikkonna tugevat impeeriumimeelset vastuseisu. Osati kasutada Kremli punaste diktaatorite omavahelist võimuvõitlust, laveerida okupandi poolt üles seatud karide vahel ja mitte tähele panna tema ähvardusi. Sageli tuli olla kindlameelne kui rahvusvaheline poliitiline üldsus ei mõistnud, miks eestlased üldse peavad olema iseseisvad. Nõukogude impeeriumi lagunemist ära kasutades suutsid eestlased teist korda ühe sajandi jooksul kätte võita vabaduse, iseseisvuse ja enesemääramisõiguse. Idapiiri taguselt agressiivselt maadevallutajalt võeti veretu revanš poole sajandi pikkuse koloniseerimise ja alanduste eest. Selle raamatu sündmused hakkavad rulluma kui 1985. aasta märtsis tuli Kremlis võimule tulemärgiga kommunist Mihhail Gorbatšov, kellest sai kurjuse impeeriumi Nõukogude Liidu hauakaevaja ning lõppevad 31. augustiga 1994, kui Eestist lahkus viimane veoautotäid okupatsioonisõdureid.