Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

Käesolevas raamatus on ühiste kaante vahel tuntud looduskaitseentusiasti ja loomalugude autori Gerald Durrelli kaks juttu: "Loomaaed pagasis" ja "Parem varblane pihus…". Esimeses loos kirjutab autor ekspeditsioonist Lääne-Aafrikasse, mille käigus ta püüdis loomi oma tulevase loomaaia jaoks, ning sellest, kuidas ta otsis kohta, kuhu rajada oma põhimõtetele vastav loomaaed. "Parem varblane pihus..." on lugu autori reisist Uus-Meremaale, Austraaliasse ja Malaisiasse, kus ta tutvus erinevate looduskaitsevormidega ja filmis linde ja loomi. Nähtud haruldasi loomi ja linde (ja mitte vähem haruldasi inimesi) kirjeldab G. Durrell huvitavalt, kaasakiskuvalt ja mõnusa huumoriga vürtsitatult.