Tartu ja purjetamine? Sageli paneb see imestunult kulme kergitama. Ammustel aegadel käisid kaubateed mööda meresid-jõgesid-järvi, teatavasti ka Võrtsjärvelt Emajõge pidi Peipsile ja osalt läbiti seda kindlasi ka purjede abil. Aga sportlikust huvist on tartlased purjede all liikunud vast 100 aastat, kuid seilatud on ikka nii Emajõel, Võrtsjärvel kui Peipsil. Emajõel Tartu linna piirides pole enam purjetamiseks ruumi, mõned võistlused peetakse ka Võrtsjärvel, enamus Saadjärvel. Ja see, et Nõukogude ajal oli "meri kinni", hoogustas sisevetel purjetamist. 1960-nendatel aastatel Võrtsjärve ääres Tammel toimunud noorte purjetajate laagrites oli isegi 150 osavõtjat ja ootamatult paljudel "tegijatel" on teatud eluetapil olnud purjetamine oluline. Miks, sellest üritamegi siin aru saada.

Koguteos tutvustab sõnas ja pildis eesti muinasvägilase nimeliste spordiorganisatsioonide tekkimist ja tegevust saja aasta jooksul. Raamatu teise ossa on sõnas ja pildis talletatud periood 1944-2001. See algab ametiühingute spordiühingu Kalev ellukutsumisega sõjapäevil N Liidu tagalas sinna saatuse sunnil sattunud eestlaste poolt, jätkudes Eestis, kus üks okupatsioon oli vahetunud teisega. Kiiremini jõutakse kordaminekuteni neil aladel, mille juured ulatusid iseseisvusaega ja kus eestvedajad on sõja eel spordikoolituse saanud inimesed, nende seas vanakalevlased. Raamat kirjeldab, kuidas Kalevi osakaal kujuneb aastakümnete jooksul määravaks Eesti ja arvestatavaks impeeriumi spordis. Sellele vaatamata, et ühiskonda pidevalt ängistav poliitiline surve ei jäta räsimata Kalevit ja tema liikmeskonda.

Koguteose "Kalev. Läbi sajandi" kolmas osa tutvustab Eesti Spordiselts Kalevi teenekamaid treenereid.

Omapärane ajaraamat jutustab Tallinna minevikust vanade fotode ja postkaartide abil. Tallinna unustatud ja vähetuntud paigad elustuvad taas ladusa ja teaberohke teksti kaasabil. Kõik muutub ja meie koos sellega - nii on öelnud üks vana kirjamees. Muutudes koos kõigega, mis meid ümbritseb, ei pane me neid muutusi tavaliselt tähele. Vahest vaid imestame: kas ei olnud see koht (või maja, või tänav) kunagi hoopis teistsugune? Või kas oligi? Sageli on üsna raske meenutada, mis oli ühes või teises kohas viiskümmend, võibolla isegi ainult paarkümmend aastat tagasi. Aga sada aastat tagasi? Neid, kes seda võiksid öelda, ei ole enam. Õnneks on alles jäänud pildid - gravüürid, joonistused, fotod. Pannes neid ridamisi, võime astuda ajas tagasi suurte või väikeste sammudega, nii nagu ise tahame. Ja me astume nagu võõrasse linna, võõrastele tänavatele, mis küll mõneti meenutavad tänapäeva, kuid kohati on ka täiesti tundmatud. Ja kui me ei astu minevikku liiga pikka sammu, siis võime vahetevahel tunda äratundmise rõõmu: see oli ju tõesti nii! Igaühe mälestustes on linn püsinud isemoodi. Taastada kõigi mälestusi ei ole võimalik. Kuid igaühel on ju võimalik ununenud noorpõlvemälestusi tagasi manada, kui selleks on antud kerge tõuge. Sellise impulsi tahabki anda käesolev raamat - kutsuda ununenud linna taasavastamisele neid, kellel on mida meenutada. Ja rääkida linnanst neile, kellel ei ole veel mida meenutada. Meie jalutuskäik ei ole kuigi pikk, vaid ringkäik ümber Tallinna vanalinna piki rohelisi pargiteid. Elus kulub selleks vaid tund, meenutustes - palju aega. Valdeko Vende