Romaani teine osa jälgib esimesest raamatust tuttavaks saanud inimeste käekäiku ligi 15 aastat hiljem, 1725-1726. Saarte ja rannakülade rootsi kogukonna võitlus oma vabaduse eest kestab, sel pinnal areneb dramaatiline konflikt romaani peategelase ja Kõrgessaare (Hohenholmi) mõisniku vahel.

esti kirjanduse klassiku Eduard Vilde (1865-1933) ajaloolise triloogia viimane teos käsitleb usuvahetuse ja väljarändamise vormis avaldunud talurahvaliikumist XIX sajandi teisel poolel. Olustikulise tausta loomiseks on kirjanik kasutanud trükiallikaid ja käsikirju ning käinud ise sündmustikuga seotud paikades Järvamaal, Krimmis ja mujalgi.

Mere ja metsa vahele laialipillatud küla elab tavapärast elu ning kahe inimese - Jõe Raki ja Posti Salli - vastastikused tunded ja põlemised jäävad ümberkaudsetele märkamata ja teadmata. 1944. a. sügisel Rootsi põgenenud August Mälk (1900-1987) pöördus romaaniga (1957) tagasi oma kodusaare ainestiku juurde, millega oli võitnud lugeja 1930. aastail. Kriitika tunnistas romaani autori võõrsil kirjutatud loomingu hulgast kunstiküpseimaks. Eesti kirjanduse üldpildis on "Päike küla kohal" traditsioonilise kujutuslaadiga realistlik teos, mida arvustus on hinnanud kui psühholoogilist romaani.

Lae­va ta­lu­po­jad on pai­gu­ta­tud ela­ma enam kui lo­hu­tus­se kesk­kon­da. Lõpu­tu vihm toob kaa­sa kaks su­ve väl­da­nud ikal­du­se ja kaks tal­ve kest­nud näl­ja. Met­sa­nurk kir­jel­dab ta­ba­valt, kui­das aas­tail 1695–1697 Ees­tit ta­ba­nud nälg lõi pai­gast elu­kor­ral­du­se, täi­tis ta­lud ja tee­vee­red ker­jus­te ja sur­nu­te­ga ning tõi kaa­sa näl­ja­ra­hu­tu­sed.