Autor João Lopes Marques arutleb siin Eestile omaste fenomenide üle, nagu kaubanduskeskuste populaarsus, massiemigreerumine Austraaliasse, chihuahua’d Luis Vuittoni kottides, noorte tööpuudus ning paranormaalsed nähtused. Müsteerium üha suureneb ega anna asu: autor ei tea ikka veel, mis teda Kalamajas hoiab.

Kas teadsite, kus ja millal kuulutati jõulud esimest korda ametlikult pühaks? kuidas tähistasid jõule vanad eestlased? millal joonistati esimene jõulukaart ja toodi tuppa esimene jõulupuu? mida sobib panna jõululauale? - neile ja paljudele teistele jõuludega seonduvatele küsimustele leiate vastuse sellest raamatust. Autorid juhivad lugeja haaravalt läbi jõulude ajaloo, lükkides jutustusse omaenda jõulumälestusi ja -elamusi. Ning otsekui täht jõulukuuse ladvas on raamatu lõpus kimbuke katsetamist väärivaid jõuluroogade retsepte.

Inimkultuuri arenguga on alati kaasas käinud vaatemängud. On juba kord nii, et massi erutavad igat liiki erakordsed sündmused, nii traagilised kui lõbusad. Õnnetuskohale kiirustab tavaliselt hulk uudistajaid, kes hiljem nähtu omavahel risti-põiki läbi arutavad. Lõbusate vaatemängude abil on püütud hetkekski välja astuda masendavast argihallusest. Inimesi ei paelu ainult reaalsed sündmused, vaid ka spetsiaalselt korraldatud vaatemängud: rongkäigud valju muusika ja osaliste silmatorkavate kostüümidega, paraadid, lustakad karnevalid, vabaõhuetendused, tähtsate külaliste vastuvõtud. Nii oli see minevikus, nii on see ka tänapäeval. Erinevatest vaatemängudest erinevatel ajastutel see raamat pajatabki.

Jordan B. Peterson, kliiniline psühholoog ja Toronto ülikooli professor, alustas Carl Gustav Jungi ja paljude teiste psühholoogia-, filosoofia-, teadus- ning kirjandusmaailma suurkujude mõttekäike sünteesiva "Tähenduse teejuhid" kirjutamist aastal 1985, et mõista külma sõja taustal viise, kuidas inimene tähendusi konstrueerib. Nende kolmeteistkümne aasta vältel, mil ta oma raamatu kallal töötas, jõudis Peterson tõdemusele, et ideoloogiatel on narratiivne struktuur ja inimeste emotsionaalne stabiilsus sõltub nende lugude terviklikkusest: hästi üles ehitatud lood on sedavõrd kaasahaaravad, et need koondavad justkui enesestmõistetavalt enda ümber religioosset käitumist ja hoiakuid. Paraku pole aga maailm, mida need lood kirjeldavad, kaugeltki objektiivne: moraalse tõe hülgamine laseb ratsionaliseerida argpükslikku, destruktiivset, mandunud enesekesksust. Petersoni sõnul on selline vale rajatud eeldusele, et individuaalsuse tragöödia on talumatu, inimkogemus ise on kuri. Et oma hirme taltsutada, võtame indiviididena omaks grupiidentiteedi, mille abil piirata nähtuste tähendust ja muuta vastastikune läbikäimine etteaimatavaks. Kui grupiidentiteet muutub absoluutseks – kui arvatakse, et kõike tuleb kontrollida, kui tundmatut ei tohi enam olemas olla –, suureneb hüppeliselt sotsiaalse agressiooni tõenäolisus. Peterson leiab, et hoolimata tema piiratusest peab iga inimese tegelikuks eesmärgiks olema püüdlus tähenduse poole: avardada valguse ja teadvuse sfääri. "Suured religioossed müüdid kõnelevad seda, et kui pidevalt tähenduse poole püüelda, vabatahtlikult ja ilma ennast petmata, viib see indiviidi selleni, et ta avastab oma samasuse Jumalaga. See "avaldunud identiteet" teeb ta võimeliseks elu tragöödiale vastu seisma. Seevastu tähenduse hülgamine taandab inimese tema surelikku nõrkusesse. Iga indiviid, ülesehituselt unikaalne, leiab tähenduse erinevas püüdluses, kui tal on vaprust oma eripära säilitada." "Tähenduse eitamine viib aga täieliku samastumiseni grupiga – või intrapsüühilise allakäigu ja dekadentsini. Tähenduse salgamine teeb absolutistliku või allakäinud indiviidi meeleheitlikuks ja nõrgaks. See meeleheide ja nõrkus paneb ta elu vihkama, ning töötama selle laastamise nimel – nii endas kui ka neis, kes teda ümbritsevad."