Raamat annab lühikese ülevaate Eesti ajaloost kaheteistkümne ja poole aastatuhande jooksul, alates mannerjää kadumisest kuni tänase päevani. Lähtutud on eesti rahva kui peategelase ajaloost, kusjuures käsitluses on arvestatud ka naaberrahvaid ning vallutajaid ja valitsejaid. Ei ole üritatud esitada järjepidevat jutustust, vaid tähelepanu on koondatud Eesti poliitilise ajaloo ja kultuuriloo huvitavamatele küsimustele, mis lubavad ja vajavad jätkuvat arutelu ning pakuvad võimalusi uuteks lähtekohtadeks. Rahvusliku kallakuga väärtushinnangud on ühildatud range kriitilise teaduslikkuse nõudega.

Hea lugeja! Raamat, mille avad, kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse … Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi. Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.

Kui 1939., 1940. ja 1941. aasta kohta on meil andmeid, mis Saksa okupatsiooni ajal kogutud ja paljud ka tol ajal kirja pandud, siis 1944. aasta septembri kohta võime öelda, et seal on ajaloolise tõe avamine raskem. Meie käsutuses on vähe materjali. See, mis meie ajalehtedes ja seni ilmunud muudes väljaannetes kirjutatud, on vale. Jäävad järele Läände põgenenute ja sel ajal siin elanud inimeste mälestused, nii kirjalikud kui suulised. Peame aga otse tunnistama, et mälestused, mis nende toimumisest aeg hiljem kirja pandud, on lünklikud, paljud sündmused ja faktid on seal segi aetud. On tulnud lugeda ühe ja sama sündmuse kirjeldusi eri inimestelt. Küsimus pole selles, et interpreteeritakse erinevalt, erinevad on sündmuste kuupäevad, osalenud inimeste ring, koht, kus sündmus toimus. Aeg on teinud oma töö. Vaatleme Läänemaad sellel ajal ja selles rollis.

Koguteos on Haapsalust, tema elust, olust ja inimestest seitsme sajandi vältel. Üheksateistkümne autori kirjutised annavad ammutuntu kõrval Haapsalu kohta teada ka mõndagi uut. Ja see ongi, mis peaks tekitama lugemishuvi mitte üksnes haapsallastes ja linnakesest võrsunuis, vaid kõigis kultuurilembestes lugejates. Sisukord: Piiskop Hermanni residentsiks Haapsalu ja De la Gardie'd Bernhard Laipman Ants Laikmaa Karl Treufeldt Oskar Gher Jakob Kunder Herbert-Armin Lebbin Leo Randre Alexander Heinrich Neus Carl Friedrich Wilhelm Russwurm Carl ja Karl Hunnius Ferdinand Johann Wiedemann Villem Grüntal-Ridala Ernst Enno Jaan Spuhl-Rotalia Aleksander Siimon Pjotr Tšaikovski Rudolf Tobias Cyrillus Kreek Nikolai Roerich Roman Haavamägi Leopold Kumel Endel Vooremaa Heino Tooming Lõpetuseks