Raamatu "Naljakas inimene" kohta on Voldemar Panso ise kirjutanud: "See naljakas kirjatöö on kõike muud kui reisiraamat. Ta võiks olla reisijaraamat – raamat, mille reisija vagunisse kaasa võtab. Sama hästi sobib ta saunasabasse või hilisõhtul voodisse – kui und ei tule. Siis tuleb. Teistpidi on ta reisija raamat, kuna kirjutajaks on olnud inimene, kes väga armastab reisida." Ka teine raamat, "Laevaga Leningradist Odessasse", sisaldab kirjaniku enda reisimärkmeid.

Rahvusvahelise menuki "Kus laulavad langustid" autori Delia Owensi ja tema toonase abikaasa Mark Owensi haarav mälestusteraamat, mis kirjeldab nende elu Kalahari kõrbes sealse eluslooduse uurimisel. Seitse aastat elasid nad Aafrikas läbiuurimata piirkonnas ilma teede, inimeste ja ainsagi veeallikata. Sellel ääretul tühermaal kohtasid nad loomi, kes polnud kunagi inimest näinud. Lõvid magasid nende kõrval, leopardid, kaelkirjakud ja pruun-vööthüäänid olid laagri alalised külalised. Kalahari kõrb pole aga mingi Eedeni aed ning Owensid sattusid alatasa ohtu – küll kimbutasid neid põuad, tulekahjud ja tormid ning isegi loomad, keda nad armastasid. "Kalahari karje" on võitnud John Burroughsi medali aasta parima loodusteemalise raamatu eest.

"Lahkuge siit enne, kui saar teid täielikult ära nõiub ja enda külge aheldab …," anti nõiduslikult tüünel keskpäevatunnil kalurite kohvikus istuvale Dorothy Carringtonile nõu. Aga tema juba oligi saare kütkeis. "Korsika. Graniitsaare portree", midagi palju enamat kui pelgalt reisiraamat, kasvas välja Korsikal elatud aastate jooksul nähtu ja kogetu tulemusena ning kujutab endast erakordselt elavat ja imelist portreed. Korsika maapiirkondades levinud arhailistest uskumustest, nõiakunstist ja vendeta-süsteemist ülevaadet andes, genovalaste arhitektuuri vaadeldes või korsiklaste külalislahkust nautides maalib autor pildi seda kõike ümbritsevast: mäed ja oliivipuud, makja joobnustav aroom ning graniitkülade askeetlik ilu. Raamat heidab esimest korda valgust Korsikale kui Euroopa ülitähtsale elemendile: äärmiselt individualistlik saarekultuur, mille kandjateks olevad inimesed on alati kalliks pidanud oma armastust vabaduse ja poliitilise õigluse vastu ning hinnanud kõrgelt uhkust, külalislahkust ja luulet. Seda raamatut võib vabalt pidada parimaks, mis on kunagi Napoléoni saare kohta kirjutatud; see on elegantses stiilis kirja pandud külluslik kooslus ajaloost, etnograafiast ja isiklikest tähelepanekutest. Üks kõige lummavamatest kohavaatlustest, mis on kunagi paberile jõudnud.

Haapsalu oli baltisaksa kirjaniku Fred von Hoerschelmanni (1901–1976) kodulinn, kus ta elas kuni 1939. aastani. Tema isa oli tuntud kuurordiarst Martin von Hoerschelmann, Martini isa, vanaisa ja vanavanaisa olid kõik Haapsalu lossikiriku ja Jaani kiriku pastorid. Siinse kogumiku jutustused on kirjutatud 1930. aastatel ja 1940. aastate lõpus, kuid avaldati Lääne-Saksamaal alles 1950. aastal. Kaheksakümmend aastat hiljem ilmuvad need esmakordselt eesti keeles. "Tondilinna" lugudes avaldub Fred von Hoerschelmanni tihe side Haapsalu ja Läänemaa looduse ning inimestega. Neis jutustustes väljendub sügav igatsus ja melanhoolia.