Selles raamatus käsitleb väljapaistev nõukogude kunstikriitik-teoreetik, ka Eestis palju publitseeritud artiklite autor Anatoli Kantor objekti ja keskkonna probleeme maalikunstis, õigemini esemelist maailma, mis eksisteerib ajas ja ruumis.

Kaunilt kujundatud ja rikkalikult illustreeritud väljaanne tutvustab 2001. aastal avatud Niguliste muuseumi Hõbedakambrit, kus on väljas kõige vanem ja väärtuslikum osa Eesti Kunstimuuseumi hõbedakogust: Niguliste kiriku hõbe, Tallinna Mustpeade vennaskonna hõbe ja gildide – Kanuti Gildi, Toomgildi, Kaupmeeste Suurgildi hõbe. Hõbedakambri kataloogis käsitletakse gildide ja vennaskondade, peamiselt Mustpeade vennaskonna hõbedakogu kujunemist ning väärismetallesemete rolli nende ühingute seltsielus ja rituaalides. Raamatu põhiosa moodustab hõbedakambri eksponaatide kataloog. Raamat tutvustab ka tervituspokaalide juurde kuulunud rippsilte.

Põhjalik uurimus Kadrioru lossi ajaloost alates Peeter I ajast kuni tänapäevani. Raamat pöörab pilgu traditsioonilise vormikeskse arhitektuuriajaloo juurest lossi poliitilisele ja sotsiaalsele kontekstile. Lossilt kui ehitiselt, füüsiliselt objektilt, on rõhk nihkunud tema kasutamisele ja sellele, kuidas erinevate valdajate ajal on palees lavastatud riiklikke representatsioone ja rahvuslikke identiteete. Raamat pakub värskeid vaatenurki ja uusi fakte Kadrioru kaugemast ja lähemast minevikust ning sisaldab rikkalikult pildimaterjali Eesti, Venemaa ja Itaalia kunsti- ja fotokogudest, millest suur osa avaldatakse esmakordselt.

Kumu kunstimuuseumi püsiekspositsioon 4. korruse A-tiivas on mahukaim projekt, mille muuseum 2016. aastal oma 10. sünnipäeva tähistamiseks ette võttis. Väljapanek püüab kaardistada nõukogude aja kunsti arenguid ja mitmekesisust, pretendeerimata sealjuures rangelt kunstiajaloolisele ülevaatlikkusele. Peale kunstiteoste saab näha ka palju dokumentaalset materjali, mis annab huvitatuile võimaluse tutvuda mõne teose või kunstinähtuse tagamaadega. Käesolev raamat on koostatud lähtuvalt väljapaneku pea- ja alateemadest. Parema loetavuse huvides on raamatus järgitud selgemat ajalist kronoloogiat kui näitusel, kus ruumi spetsiifikast tingituna on ajatelge kohati painutatud, mõned teemad üksteisega ühendatud, teised jälle läbivad mitmeid ruume. Igast alajaotusest on esile tõstetud mõned kõige iseloomulikumad, huvitavamad, intrigeerivamad teosed, mille sisu ja tausta pikemalt selgitatakse. Kuna raamatul on kokku seitse autorit, siis on ka tekstid erinevad – see muudab terviku fragmentaarsemaks, kuid annab samas võimaluse näidata vaatepunktide ja nõukogude aja kunstist kõnelemise viiside paljusust.