Abielludes vürst Rainier’ga, lõpetas ajastu iidol Grace Kelly oma näitlejakarjääri hiilgava rolliga, mille taolist isegi Hollywoodi julgeimad stsenaristid poleks söandanud tema jaoks kirjutada. Kui ebamaiselt kaunis Grace asus Monaco vürstinna rolli, näis, nagu oleks muinasjutt tõeks saanud. Kuid need muinasjututegelased olid lihast ja luust inimesed ja glamuurse klantsi taga elati argielu. Biograaf J. Randy Taraborrelli avab delikaatselt nii mõnedki saladusekardinad ja müüdi telgitagused. Grace’i ja Rainier’d on portreteeritud mitmekülgsete isiksustena – mitte üksnes vürsti ja vürstinnana, vaid ka abielupaarina ja lapsevanematena, kel tuli heidelda konfliktidega ning jagada peale rõõmude ka muresid.

"Tartu kevad 1996 – ehk siirderiigi zombie´d" põhineb Eestis 20 aastat elanud Soome ajakirjaniku ja etnoloogi Sami Lotila Tartu-päevikule kevadest 1996. "Tartu kevad 1996" on Sami Lotila kolmas eestikeelne raamat. Nii "Kasutusjuhend: Soome" (2012) kui ka "Lolluse entsüklopeedia" (2013) on kujunenud müügihittideks.

"Paul Pinna isikus on eesti rahva geenius esile toonud väga haruldase ja seni kordumatu suuruse, kelle intuitsiooni, momentaanset leidlikkust, loovat üm-berkehastumist rõhutavad kõik, kes temaga on kokku puutunud." Artur Adson Paul Pinna (1884?1949) sündis Tallinnas linnaametniku peres ja alustas varakult teatritegevust Estonia seltsis. Näitlejana debüteeris 1901 ja kujunes hinnatud esinejaks. Üks Estonia kui kutselise teatri asutajaid. Andis koos Theodor Altermanniga välja teatriajakirja Näitelava. Aastal 1913 esines Saksamaal Kieli linnateatris ja 1914?15 edukalt Venemaa teatritruppides. Esimese maailmasõja puhkemisel naasis Eestisse, kuid Estonia teater oli muudetud hospidaliks. Pinna otsustas teatritegevust jätkata Moskvas, aga juba aasta pärast tuli kodumaale tagasi. Töötas Draamateatris, olles nii teatri direktor, näitleja kui ka näitejuht (1918?22). Aastal 1923 pani ta aluse Rahvateatrile, mis tegutses 1927. aastani. Jätkas teatritegevust Estonias. Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti 1941. a Punaarmeesse, viibis Venemaal tööpataljonis, hiljem määrati Eesti NSV riiklikesse kunstiansamblitesse. Pärast sõda töötas elu lõpuni Estonias.

“Need mitmeist matkamärkmikest kogutud ja raamatuks kujundatud jutukesed ning tušijoonistused kirjeldavad lähema mineviku üksikuid sündmusi ja püüavad näidata seda vaimset tagapõhja, millel eestlastest kunstinovaatorid elasid ja tegutsesid. Selle raamatu vahelduv sisu ongi nagu mõni tasane saatemuusika minu tähtsamate õlimaalide valmimise protsessile. Osa minu varajasemaid teoseid on jäänud teisele poole okastraati ja paljud hilisemad maalid on rännanud oma uute omanike kaudu kaugemaile kontinentidele. Neid kõiki oleks raske kokku koguda mõneks retrospektiivseks ülevaatenäituseks. Sellepärast tahab käesolev raamat anda peale muu ka lühemaid kirjeldusi minu tähtsamate teoste saamisloost.” Eduard Ole