"Kaardile kandmata" on raamat ühe tavalise inimese erakordsest saatusest. Kaardile kandmata olid vangilaagrid, kuhu viidi, kalmud, millesse maeti, inimesed, kes omastest sunniviisiliselt lahku löödi ja kellest paljud on tänaseni teadmata kadunud. Autori mälestusteraamat pakub kindlasti huvi juba sellepärast, et reetjatest on Eestis seni vähe kirjutatud.

Eesti Vabariigi väljapaistvama diplomaadi mälestusteraamat jutustab, kuidas väheste välispoliitika kogemustega, kuid hakkajad eesti mehed oma noorele riigile välismaailma tunnustuse saavutasid. Raamat loob köitva pildi ka Euroopast ja selle probleemidest kahe maailma vahel. Illustreeritud rohkete huvitavate fotodega

Gustav Ränk on avaldanud arvukalt teadustöid eri rahvaste rahvakultuuri ja uskumuste kohta. Rahvateadlase pilguga on kirja pandud ka Rootsis avaldatud mälestusteraamatud "Sest ümmargusest maailmast" ja "Laiemasse maailma", mis ilmuvad nüüd esimest korda ühiste kaante vahel. Autor kirjeldab kaasakiskuvalt oma lapsepõlve- ja noorusaega Põhja-Saaremaal, pärastist kujunemist silmapaistvaks teadlaseks ning tegevust Eesti riigi ja rahva hüvanguks, kuni tuli tagasipöörduva Nõukogude okupatsioonivõimu eest kodumaalt põgeneda ja paguluses kohaneda. Eesti rahvateaduse klassik ja meie väljapaistvamaid humanitaarteadlasi Gustav Ränk sündis 18. veebruaril 1902 Saaremaal Pärsamaa vallas Nõmme külas taluniku pojana. Ränk sai Kuressaare pedagoogilistel kursustel algkooliõpetaja kutse, lõpetas Tallinna kolledži ja seejärel Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna, saades hiljem filosoofiadoktoriks; oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Ta töötas mitmes koolis õpetajana ja Eesti Rahva Muuseumis eri ameteis, sh. rahvateaduste osakonna juhataja abina ja muuseumi sekretärina ning 1943-1944 muuseumi direktorina, juhtides Eesti kultuurivara päästmist hävitava sõja jalust. Ränk oli aastail 1938-1944 Tartu ülikooli esimene etnograafiaprofessor. 1944. a. septembris põgenes ta Rootsi. Rootsi riigi stipendiaadina sai ta tööd Stockholmi ülikooli rahvateaduste instituudis ja oli hiljem Stockholmi ülikooli etnoloogiadotsent. Ränk oli ka Rootsis tegutsenud Eesti Teadusliku Instituudi õppejõud ja juhataja. Tartu ülikool tunnustas tema teeneid 1990. a. audoktoriks valimisega. Gustav Ränk suri 5. aprillil 1998 Stockholmis ja on maetud Karja kalmistule Saaremaal

Kaptenmajor Bruno Aleksander Linnebergi teatakse peamiselt Eesti mereväe viimase staabiülemana. Tema näol oli tegemist Eesti Vabariigi mereväe ühe silmapaistvama ohvitseriga, kelle teenistusaastad jäid kahe maailmasõja vahelisse perioodi. Juba kooliõpilasena osales ta Vabadussõja lahingutes ning teda autasustati isikliku vapruse eest Vabadusristiga. Nooremohvitserina oli ta üks esimesi Eesti sõjaväelasi, kellel avanes võimalus omandada sõjaline haridus välisriigis. Mereväeohvitserina teenis Bruno Linneberg mererelvastuse spetsialisti, navigatsiooniohvitseri ja mitme sõjalaeva komandörina ning tegutses sõjaväeluure valdkonnas. Bruno Linnebergi 22-aastase teenistuskäigu põhjal saab anda ka üldisema ülevaate nooremohvitseri kujunemisest Eesti Merejõududes. Ühtlasi püütakse raamatus anda ettekujutus sellest, kuidas väikeriigi juhtiv sõjaväelane pidi Eesti Vabariigi jaoks saatuslikel aastatel 1939–1940 langetama raskeid valikuid. Raamat põhineb peamiselt Eesti Rahvusarhiivis ja Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatel dokumentidel, kaasaegsete mälestustel ja omaaegses ajakirjanduses avaldatul, millele Linnebergi suguvõsa on täiendust pakkunud omapoolse fotomaterjali ning perekonnapärimustega. Reet Naber (s. 1952), MA. Merendusajaloolane, töötanud Eesti Meremuuseumis, piirivalveametis ja mereväes. Tema sulest on ilmunud raamatud "Eesti Merejõudude juhatajad 1918-1940" ja "Johan Pitka, ausa tahtega Isamaa heaks!". Arto Oll (s. 1985), PhD. Eesti Meremuuseumi teadur. Uurimisvaldkonnaks Eesti Merejõudude ja maailma meresõjanduse ajalugu. Mitmete merenduslike artiklite ja raamatu "Kalev ja Lembit. Eesti allveelaevade lugu" autor.