Nii baltisaksa kui ka eesti ajalookirjutus oli üsnagi arvuka eesti soost linnarahva ju peaaegu maha vaikinud. "Kolm katku" lõi mõra maarahva-müüti. Russow oli Baltikumis varase uusaja kõige väljapaistvam kirjamees. Ja kui teda tutvustati eesti kogukonnast võrsununa, siis näitas see, et siitmaa saksakeelne kõrgkultuur ei olnud üksnes Saksamaalt imporditud koloniaalkaup, vaid kerkis ka kohalike intellektuaalsete jõudude pinnalt. "Eesti" osa Eesti varases loos ei esindanud mitte ainult poolkeelsed võõrpäritolu kultuurikandjad, vaid ka jõulised omamaised isiksused ajaloo sügavuses. Kes polnud ei sakslased, rootslased ega õieti isegi enam eestlased kitsamas mõttes, kuid kes ometi kandsid oma vaimuga Eesti reaalset pidevust.

1634. aastal asus Saksamaalt Eestisse Reiner Brockmann -- esimese eestikeelse luuletuse autor, Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor ja Kadrina koguduse pastor. Aasta hiljem peatus Tallinnas oma kaaskonnaga Holstein-Gottorpi hertsog Friedrich III, kelle sihiks oli rajada Pärsiast läbi Venemaa ja Eesti Siiditee Euroopasse. Ta saatjate hulka kuulunud tuntud saksa luuletaja Paul Fleming jäi Eestisse kauemaks kui aasta ja asutas luulehuvilistest haritlastest lamburiseltsi. Herbert Salu (1911-1988) päevikuvormis romaanide minategelane vaatab tagasi tööaastatele Reevelis ("Lasnamäe lamburid" 1978) ja paneb kirja Tristvere juhtumusi ("Siiditee serval" 1986). Enamik teoste tegelasi on elust võetud, ka sündmused leiavad kinnitust, isegi Flemingi õnnetu armastuslugu. Siiditee rajamine ebaõnnestus intriigide tõttu ja süüdlasi karistati karmilt.

Lion Feuchtwanger (1884-1958), loetavamaid juudi päritolu saksa kirjanikke, sündis Münchenis, õppis germanistikat ja filosoofiat ning uuris Piiblit. Kirjanduslikku karjääri alustas näidendeid kirjutades, laialdase tuntuse tõid talle ajaloolised romaanid. Tema looming on alati lugejat köitnud. Eriti ilmneb Feuchtwangeri sisendusjõud ta viimases romaanis "Jefta ja tema tütar" (1957). Sündmused, millest see teos räägib, leidsid aset rohkem kui 3000 aastat tagasi. Lugu Jeftast, Iisraeli viiendast suurest kohtumõistjast, kes oma ainsa lapse Jumalale ohverdab, on Vana Testamendi Kohtumõistjate raamatusse kirja panduna surutud 47 lausesse. Pärandusest ilma jäetud ja kõnnumaale pagendatud, kuid võimu ihates suureks väepealikuks saanud sohipoja Jefta tõotusest ja ohvrist kõneldakse vaid kümne lausega. Ometi tõusevad üksildane mässaja Jefta ja tema ohvrivalmis tütar Jaala lugeja ette täiesti usutavatena ja elulistena. Sellel romaanil on nii mõndagi ütelda tänapäevasele, sageli võimuiha kütkes ja sellest muserdatud inimesele.

Pierre Choderlos de Laclos' (1741-1803) 1782. aastal ilmunud kiriromaan annab värvika pildi Suure Prantsuse revolutsiooni eelsest kõrgemast seltskonnast, kujutades arvukate tegelaste kõige varjatumaid tundeid ja kõige rafineeritumat silmakirjalikkust.