Romaani "Kevadromanss" tegevus toimub 1939. aastal. Loo peategelased õpivad tolleaegse Prantsuse Lütseumi kümnendas klassis. Ajastu, ajalugu ja kool on autentsed, tegelased aga kõik välja mõeldud. Ehkki – iialgi ei saa välistada juhuslikke kokkusattumusi. Romaan on mõeldud kogu perele – eakamaile meenutusteks endistest aegadest, kus muru oli küll rohelisem, ent nagu tänapäevalgi tunti ebavõrdsust ning maadeldi majanduskriisiga. Noortele seevastu on huvitav lugeda oma eakaaslastest, kelle elunormid ja -hoiakud erinesid suuresti tänapäevastest, kuid unistati ja armuti ikkagi samamoodi. Nii võib kohati ehk iseennastki ära tunda.

Valimik 1920ndate aastate lõpul eesti kirjandusse "Vaeste-patuste aleviga" üllatusmehena jõuliselt sisse murdnud August Jakobsoni (1904-1963) mitmeid elualasid haaravast, olustikult ja karakteritelt rikkast lühiproosast.

"Õhuaken" on luuletaja ja näitleja Viiu Härmi teine romaan. Kui tema esimese romaani "Duubel kaks" noor peategelane Leena käib läbi eneseavastusliku tee tõelise armastuse mõistmiseni, siis "Õhuakna" kahekümneaastasel Riinel tuleb füüsiliste ja hingeliste katsumuste kaudu suhtestuda elu ja surmaga. Tegevuspaik on tuberkuloosihaigla. Sattudes sinna pikaks ajaks, puutub ta kokku elu varjupoolega. Saatuslikud sündmused lähedaseks saanud haiglakaaslaste elus viivad Riine üha kaugemale tema senisest keskkonnast -- teatrikoolist ja sõpradest. Viimaks tuleb tal endalgi seista vastamisi surmaga. Romaanis "Õhuaken" võime psühholoogilise tõepärasusega jälgida tema heitlusi.

Lisaks tüsedale ja pahurale Igipahale, kes on vanem kui maailm, leiavad selles raamatus endale väärilise koha ka näiteks projektijuht Peeter, pisipudu Roman, turvamehe kerega Kaimani-Kalle, pisike pirtsakas Possutaja, seksikas Konkskäpp Tibi, hirmkoledad ja tülikad tuututajad ning muud säärased imetabased tüübid. Miski ei ole lõpus nii, nagu alguses paistis, keegi ei ole päris see, kelleks end pidas. Leitakse kurjusemärkidega tähitud kiri... ja algavadki meeldejäävad sekeldused...