Kui sinu arust on Nora Ephron väga vaimukas ja armastad Nancy Mitfordi teoseid ning „Bridget Jonesi päevikut“ lugedes naeru lagistad, siis jumaldad ka Helene Hanffi. Tal oli stiili. Tal oli oma hääl. Tal oli üks neist jäljendamatu ellusuhtumisega naisintellektuaalidest 20. sajandi New Yorgis, kes ei hoolinud põrmugi, mida neist arvatakse. Näiteks kirjastust üleuputavatele lugejakirjadele lubas ta vastata nii: „Mina pole sedasorti autor, keda peaks avalikkuse eest kaitsma. Iga fänn, kes teile helistab, võib tahta mulle süüa pakkuda, ning õhtusöögikülalisena olen ma alati kättesaadav. Võite mu aadressi vabalt jagada.“

Teos, mida käes hoiad, on järg Helene Hanffi esimesele raamatule „Charing Cross Road 84“ mis ilmus esimest korda inglise keeles 1970. aastal. Naudid seda raamatut mitu korda rohkem, kui kõigepealt esimese osa läbi loed. See on võluv lugu eluunistuse täitumisest keskeas. Ja tänu autori imepärasele väljendusoskusele sisaldab see raamat tosinate kaupa häid tsitaate. Nagu Helene ise võinuks öelda: ÄRA ISTU NIISAMA SELLE SISSEJUHATUSE KALLAL, MINE LOE MU RAAMATUT.

Ühe Lõuna-Ameerika riigi asepresident korraldab uhke vastuvõtu Jaapani suurfirma juhile. Ooperisõber Katsumi Hosokawa auks on peole palutud laulma maailmakuulus sopran Roxane Coss. Sündmused võtavad ootamatu pöörde kui kogu kõrgeaulise seltskonna võtab pantvangi kohalik terrorirühmitus. Kriis ei lahene kiiresti ning pantvangide ja terroristide vahel tekkivad kummalised suhted. See on lugu inimeste käitumisest kriisiolukorras ja muusikast. Ann Patchett (s. 1963) on Ameerika kirjanik. «Bel Canto» sai ilmudes kiitust nii lugejatelt kui kriitikutelt, muuhulgas auhinnati romaani Orange Prize'i ja Pen/Faulkneri kirjanduspreemiaga. Raamatu põhjal on valmimas Bernardo Bertolucci lavastatud mängufilm.