Aasta 1515. Rahva juubelduse saatel asub Prantsusmaa troonile FRANÇOIS I (1494-1547), üks renessansiaegne Euroopa säravamaid valitsejaid. Tema suureks kireks olid naised, jaht, reisimine ja kaunid kunstid. Itaalia renessansi mõjul muutis ta Prantsuse õukonna kunsti- ja õukonnakultuuri keskpunktiks, kus töötasid Leonardo da Vinci, Benvenuto Cellini, isa ja poeg Clouet'd jne. Tema ajal ehitatud Fontainebleau ja Chambord'i suurejoonelised lossiansamblid leidsid matkimist terves Euroopas. Ent François I pole jäänud ajalukku mitte ainult imetletud kuningliku metseenina - olid ju tema vägevateks naabriteks Saksa keiser Karl V, Rooma paavstid ja Inglise kuningas Henry VIII....

Ruth Maier sündis 1920. aastal Viinis. Ta põgenes Teise maailmasõja eest Norrasse, kuid suri Auschwitzi küüditatuna 1942. aastal, vaid 22 aasta vanuselt. Päevikut pidas Ruth Maier kogu elu, kirjutades esimesed teadaolevad märkmed juba 12-aastaselt. Tema ülestähendused annavad ettekujutuse otsiva vaimuga ja haritud, laia kunstihaardega noorest inimesest.

Jan Erik Voldi koostatud raamat "Ruth Maieri päevikud" alapealkirjaga "Juudi põgenik Norras" on valminud ligi 1100 lehekülje päevikukäsikirjade ja 300 lehekülje kirjade põhjal. Lisaks sisaldab raamat ohtralt fotosid ja Ruthi enda joonistusi.

Elmar Tambeki mälestused katavad ajavahemiku 1926–1944. Vahel põikab ta tagasi ka varasemasse aega, eeskätt alapeatükkides, kus ta kirjeldab oma täide läinud unenägusid. Ka toona oli üleloomulike asjadega tegelemine populaarne haritud seltskonnaski. Tambek oli tunnustatud kaardipanija ja ettekuulutaja, kuid mälestustes hoiab ta unenäod ja tegelikkuse rangelt lahus. Me võime Elmar Tambekit pidada ka üheks kõige pikema staažiga Eesti riigiametnikuks. Pagulasvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis Tõnis Kint nentis oma käskkirjas 1973. aasta detsembris: "Vabariigi presidendi kantselei töötab katkestamatult pädevuse alusel edasi. President K. Päts'i poolt ametisse nimetatud jur. Elmar Tambek'i juhtimisel." Kuni Tambeki surmani uut direktorit ei määratud. Tambeki pärast sõda Saksamaal alustatud mälestusi lugedes tuleb silmas pidada, et tema 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud poeg elas Eestis ja Tambek teadis seda, nagu ka enamlaste kommet vanemate patte laste kaela nuhelda.

“Need mitmeist matkamärkmikest kogutud ja raamatuks kujundatud jutukesed ning tušijoonistused kirjeldavad lähema mineviku üksikuid sündmusi ja püüavad näidata seda vaimset tagapõhja, millel eestlastest kunstinovaatorid elasid ja tegutsesid. Selle raamatu vahelduv sisu ongi nagu mõni tasane saatemuusika minu tähtsamate õlimaalide valmimise protsessile. Osa minu varajasemaid teoseid on jäänud teisele poole okastraati ja paljud hilisemad maalid on rännanud oma uute omanike kaudu kaugemaile kontinentidele. Neid kõiki oleks raske kokku koguda mõneks retrospektiivseks ülevaatenäituseks. Sellepärast tahab käesolev raamat anda peale muu ka lühemaid kirjeldusi minu tähtsamate teoste saamisloost.” Eduard Ole