
Esimesest autost viimase voorimeheni
Eesti NSV teedel ja tänavatel liigub iga päev tuhandeid sõidukeid. Kuid alles see oli, kui ainsaks liiklusvahendiks oli hobuveok. Raamat räägib nendest muutustest, mis toimusid saja aasta jooksul, ja ka nendest, mis toimuvad tänapäeval. Juttu on ka vanade autode klubist "Unic".
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Raamatu seisukord | hea |
Autor | Valdeko Vende |
Ilmumisaasta | 1989 |
Keel | eesti |
Kirjastus | Perioodika |
Köide | pehmekaaneline |
Kujundaja | Heiki Puzanov |
Lehekülgi | 144 |
Sarnased tooted
Pihukiilud, õmblusnõelad, kaamelisadulad, kaarikud ja rasestumisvastased vahendid: minevik on tulvil täis märkimisväärseid leiutisi. Antiikmaailma seitsekümmend suurt leiutist viivad meid üllatavale ja ebaharilikule retkele keset inimleidlikkust, alates meie kaugeimate esivanemate esimestest rohmakatest kiviriistadest kaks ja pool miljonit aastat tagasi kuni varakeskajani. Tuginedes kaasaegsele teadusele ja uusimatele uuringutele, tutvustavad juhtivad autoriteedid ajaloo kõige paeluvamaid leiutisi, alustades kivi ja tule, luu ja puidu põhilistest tehnoloogiatest. Jälgitakse kiviaegseid tulekivirihvajaid töö juures, vaadeldakse varajaste metallitöötlejate tööd, kui nad valmistavad vasest ja kullast ehteid. Kuidas ja kus kujunes põllumajandus? Millised olid esimesed majad ja millal tuli kasutusse kivivõlv? Kuidas olid roomlastel ja teistel korraldatud majade kütmine ja veevarustus? Mis oli toidu keetmise, säilitamise ja kääritamise mõju muistse köögi arenemisele? Kuidas muutsid ratas ja kaarik inimelu ja suurendasid liikuvust? Millal ilmusid esimesed teed ja millal hakati sõitma üle merede? Raamatus on palju paeluvaid fotosid ja teaberohkeid skeeme, kaarte ja plaane. See on tõeliselt ainulaadne teejuht inimkonna kõige märkimisväärsemate leiutiste juurde ning annab tunnistust meie esivanemate säravast nupukusest ja kohandumisvõimest.
Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.