See on esimene meenutustesugemetega raamat laulvast revolutsioonist, kus sündmusi on käsitletud teemade kaupa. Sündmustik hakkab rulluma märtsist 1985, kui Mihhail Gorbatšovist sai NLKP Keskkomitee peasekretär ning käivitusid perestroika ja glasnost. Eesti rahva poliitilise aktiivsuse raputas üles fosforiidisõda. Autor on omaette peatükkidena värvikalt käsitlenud Loomeliitude pleenumit, Hirvepargi meeleavaldusi, nelja mehe isemajandamise ettepanekut, Rahvarinde üliaktiivset tegevust liikumisel suveräänsuse ja sõltumatuse poole, Rohelise Liikumise aktsioone, eestlaste tegutsemist Kremlis Rahvasaadikute Kongressil, Toome ja Savisaare valitsuste ettevõtmisi, ängistavat migratsiooni ja Interliikumise pingutusi säilitada Moskva kontrolli Eesti üle, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee opositsiooniliselt innustavat tegevust, EKP hääbumist, Ülemnõukogu otsustavat rolli iseseisvuse toojana, väliseestlaste lülitumist kodumaa poliitilisse ellu jt. tollaseid sise- ja välispoliitilist elu mõjutanud institutsioonide ja ühenduste ettevõtmisi; kulminatsioon on augustiputš ja Toompea lossis toimunud kahe pingelise päeva reportaaž, mille lõpptulemuseks oli 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamine. Raamatus on palju dokumentaalfotosid ning ligi 500 isikunime.

840-leheküljeline suures formaadis ning kõvas köites dokumentide kogumik (eesti ja vene keeles) 1. osa

14. juunil Venemaale küüditatud naistel-lastel, kellelt oli ära võetud perekonnapea, kodu ja kodumaa, jäi alles vaid lõpmatu kodumaaigatsus. Elades vaesel ja nälgival Venemaal, meenutasid nad elu Eestis, kirjutasid sellest ja Venemaa elust üksteisele, lõid laule ja luuletusi. Nõukogude võimu silmis oli kirjavahetuse pidamine ja tõe rääkimine spionaažiandmete kogumine, organiseeritud Nõukogude-vastane kontrrevolutsiooniline tegevus. NKVD viis kohtupinki palju süütuid inimesi. Kuidas toimusid ülekuulamised, mida vangistatud inimestele süüks pandi ja milliste meetoditega saavutati vajalikud allkirjad ülekuulamisprotokollidele, sellest saabki teada käesolevast dokumentaaljutustusest.

See on raamat "elu võimalikkusest Eesti NSVs". Öeldagu mis tahes – meie ees on vastupanuvõitleja mälestuste raamat. Heinart Sillastu oli üks neid inimesi, kes läbi Nõukogude aja hoidis alal eesrindliku eesti haritlase staatuse. Dr Sillastu suur ja paks raamat kuulub "väikeste elulugude" sarja. Seda lugemaks peab sisse võtma õige häälestuse, et kaasa elada kõik need "traditsioonilised jõulueelsed kohtumised Soome kolleegidega", millest koosneb autori elu (just niisugune võiks olla "Koostööaastates" kirjeldatud eluloosündmuste tüüpnimetus). Aga läbi kõigi nende iseenesest vähetähtsate, pelgalt kodulooliste ja mitteajalooliste sündmuste kumab autori isik – ühe korraliku eesti inimese, õppinud arsti ning avarapilgulise kolleegi isik. Dr. Sillastu raamat illustreerib hoopis uut ajajärku eesti vaimses Résistance’is: kuidas "vaimne välisemigratsioon", koostöö välismaa, eeskätt Soome kolleegidega suutis avada ukse laiemasse, sõltumatusse maailma. See oli vastupanuliikumise uus vorm – "eesrindlik vastupanu"