Selle kogumiku artiklid on tekkinud autori uudishimust senikasutamata arhiivitoimikute või senimärkimata trükiste vastu. Vahel aga tasub uuesti üle vaadata ka materjalid, mida peetakse ammendatuks. Keegi ei saa kunagi pretendeerida lõplikule tõele. Sellepärast on ajaloo kohta kirjutatut alati võimalik täiendada, mida alljärgnevas ongi püütud teha Eesti aja- ja kultuuriloo mõnede aspektide, isikute ja sündmuste osas. Põhiliselt on need artiklid ilmunud erinevates väljaannetes eesti, vene või saksa keeles viimase tosina aasta jooksul, kuid käesoleva raamatu jaoks oluliselt täiendatud. Mitmed artiklid (Bulgarinist, Georg Bockist, Tartu kirikutest, Mahtra sõjast) sisaldavad täiesti uut materjali.

Esseeraamat kompab poleemilises, keskuslikku diskursust tõsiselt välja kutsuvas stiilis eelmise sajandi Euroopa ajaloo ja ideoloogia üht hämaraimat sõlme, mõlema maailmasõja vallandumises päästikurolli etendanud Kesk-Euroopat, selle ajas muutunud ja muutuvaid tähendusi. Škrabec paneb kahtluse alla pan-germaani võimu- ja vaimustruktuuride sepistatud Kesk-Euroopa mõiste, vastandab sellele kuni hiljutise ajani maha surutud ja alandatud "teise" hääle - nägemuse sellest vastuolulisest piirkonnast oma rahva - eestlastega nii rahvusliku keha mõõtmeilt kui ka ajalooliste katsumuste-kannatuse läbielamiselt paljuski sarnaste - sloveenide seisukohalt. Škrabeci essee on kirglik üleskutse loobuda rajamast ideoloogilisi diskursusi ja nendega tihedalt seotud poliitilisi aktsioone rassi-tungidele, kutsungitele "oma" vägivaldselt peale panema kõigele sellele, mida tuntakse "võõrana", "teisena" ja siis ka millegi alamana. Ta ei lihtsusta samas asjade seisu, teades häs Filosoofilis-semiootilises võtmes essee kinnitab sarnaselt Juri Lotmani järeldustega seda, et utoopia tegelikkusekssaamine on ajaloos enamasti tähendanud tegelikkuse kohutavat tragöödiat või koguni hävingut.ti, et paljusid sajandite jooksul idanenud vastandumisi ei ole võimalik ületada vaid mõne või mõnekümne aastaga.

Varem ilmunud kirjutised Saksamaale põgenenud eesti pagulaste elust ja tegevusest on olnud hajutatud ajakirjandusse. Käesolev koguteos on rajatud rohkele allikmaterjalile eesti komiteede ja paljude teiste organisatsioonide arhiividest, mida autor asus koguma juba Saksamaal viibides. Palju sellest materjalist on nüüd hävinud ning seal leidunud teave on säilinud ainult F. Kooli töös. Seetõttu on käesolev raamat eriti väärtuslik ajalooline dokument. See on äärmiselt huvitav ja paeluv kirjeldus 1944.-1951. a. Saksamaal elanud eesti põgenike saatusest.

Euroopa ühinemise ajastul oleks õige aeg heita pilk tuhatkond aastat tagasi, mil Euroopa üha avarduvatel piiridel peeti veriseid võitlusi, raadati maad, rajati uusi asulaid ja piiskopkondi; mil ülerahvastatud piirkondades käisid ringi värbajatesalgad ja kogusid väljarändajaid, teedel logisesid vankrid, täis põnevil uusasunikke, ning vilgastest sadamatest asuti mereretkedele, et viia kaugetele ja võõrastele maadele koloniste. Roert Bartletti monograafia läheneb Euroopa kõrgkeskaja ajaloole ühest kindlast vaatepunktist, koondades tähelepanu vallutustele, kolonisatsioonile ning nendega seotud kultuurimuutustele Euroopas ja Vahemeremaades ajavahemikul 950-1350. Raamatus analüüsitakse uute riikide kujunemist vallutuste käigus ja mandri äärealade asutamist immigrantidega: inglaste kolonisatsiooni keldi maadel, saksa asutuse laienemist Ida-Euroopasse, Hispaania tagasivallutamist ning ristisõdijate ja kolonistide tegevust Vahemere idaosas. Vastust ootab küsimus, milline mõju oli vallutussõdadel ja kolonisatsioonil keelele, seadusandlusele, usukultusele ja kommetele. Samas tehakse vahet fenomenidel, mis olid iseloomulikud tõelistele "piirialadele" ja tulenesid uusasutamise või sõjalise konfrontatsiooni tingimustest, ning tõukejõududel ja arenguprotsessidel, mis olid iseloomulikud euroopaliku kultuuri südamaadel, sest selle tsivilisatsiooni ekspansioonitung sai alguse keskustest, ehkki avaldus kõige tugevamini äärealadel. Seega ei ole raamatu teemaks üksnes koloniaalvallutused ja immigratsioon, Euroopa ühiskonna liikuv serv, vaid ka ekspansiivse ja üha homogeensemaks muutuva ühiskonna rajamine -- Euroopa sünd.