Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.

Detsembris 1944 tegi Hitler Belgias Ardennide lumiste metsade ja kuristike vahel viimase katse sõja käiku pööret tuua. Plaan oli läänerinne läbi lõigata ning liitlaste üksused sisse piirata. Ehkki kogenud kindralid kahtlesid ettevõtmise edus, uskusid Saksamaa juhid ja nooremad ohvitserid, et see annab võimaluse lääneliitlased peatada ning päästa oma kodud ja pered läheneva Punaarmee käest. Ardennidest sai läänerinde vaste idarinde Stalingradile. Sõjatandril valitsesid kohutav julmus, meeleheide ja kättemaksuhimu, mis pani mõlemaid osapooli rikkuma sõjapidamise reegleid. Peale vaenlase murdis ja sandistas mehi käre pakane. Vihaste lahingute ajal põgenesid hirmunud belglased kodudest, kartes õigustatult sakslaste kättemaksu. Liitlasi tabas rünnak ootamatult ja paljudel tuligi alla anda või põgeneda. Esialgsest peataolekust suudeti aga kiiresti toibuda, vastupealetungile asuda – ja Saksa sõjamasina selgroog läänerindel viimaks murda. "Ardennid 1944" on tunnustatud sõjaajaloolase Antony Beevori järjekordne suurepäraselt jutustatud lugu, mis kirjeldab toimunut nii väejuhtide otsuste ja võimumängude perspektiivist kui ka rindemeeste ja tsiviilisikute üleelamiste ja kannatuste kaudu.

Detsember 1943. Ribadeks tulistatud USA pommituslennuk näeb sõjaaegse Saksamaa kohal kurja vaeva, et pääseda vaenlase õhuruumist. Ühtäkki võtab sellele sappa Saksa hävitaja. Selle piloot on vana lennuäss – ja ta võib ühe päästikuvajutusega hävitada nii USA piloodi kui ka tema võitluskaaslased... Mis edasi juhtub, on midagi hämmastavat. Saksa piloot ei iitsata sellest hiljem kellelegi, sest riskib sõjakohtu alla sattumisega. USA õhujõud klassifitseerivad juhtunut puudutava info ülisalajaseks. See kohtumine sõjataevas jääb aga kummitama mõlemat meest, kuni nad otsustavad 40 aastat hiljem teineteise üles otsida. "Kõrgem kutse" on haaravalt kirja pandud liigutav lugu sellest, kuidas inimlikkus võib võidutseda ka kõige julmematel aegadel. See on lugu meestest, kes sunniti olema vaenlased, ent kellest said vennad. Äripäeva kirjastuselt on varem ilmunud Adam Makose "Löögirusikas" (2020).

New York Timesi, Wall Street Journali ja USA Today bestseller. Adam Makos on raamatusse "Löögirusikas" kirja pannud haarava loo USA 3. soomusdiviisi võitlusest Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa vastu. See pole lugu masinatest, sellest, kuidas üks tank teisega võideldes hakkama sai. See on lugu inimestest. Autor paiskab lugeja loodusjõudude ja vaenlase tule kätte. Ta viib meid kokku vastaspoolega, lastes tunda Saksa tankisti ja risttule alla jäänud kahe noore naise üleelamisi. Ta näitab, kuidas need elud lõpuks ristusid viisil, mis mõjutas ellujäänuid rohkem kui pool sajandit hiljemgi. "Ühel 2012. aasta pühapäeval kõndisin ma Allentownis asuva tellistest ridamaja poole," kirjutab Makos raamatu sissejuhatuses. "Ma tulin sinna lugu otsima. Mu omaaegne ülikoolikaaslane Pete Semanoff oli maininud üht Teise maailmasõja veterani, kes siin elas. Väidetavasti oli ta tankisihtur ühes sõja kõige legendaarsemas tankiduellis. See oli tõsi. Clarence Smoyer teadis üht viimast Teise maailmasõja seni rääkimata lugu ja oli valmis seda jutustama. Püüdes selles raamatus ajalooliste üksikasjade suurimat täpsust saavutada, käisime läbi Kolmanda riigi lahinguväljad – koos meestega, kes seal ajalugu tegid. 2013. aastal sõitis Clarence Smoyer veel kolme veterani seltsis Saksamaale ja lubas meil kaasa tulla, et intervjueerida neid samas paigas, kus nad kunagi sõdisid. Me jäädvustasime nende lood, et seejärel kontrollida kuuldud mälestusi arhiividokumentide põhjal. See, mille me eest leidsime, oli rabav. Omaaegsed lahingukäsud. Meie sangarite intervjuud sõjakirjasaatjatele. Tankikomandöride raadioteadete üleskirjutused, mis võimaldasid meil nende tegutsemise minutilise täpsusega taastada. Ja palju muudki."