Teos käsitleb Eesti ajaloo sõlmküsimusi nagu kas me olime siinsed algasukad, miks me kaotasime oma muistse vabaduse, miks me lõime oma riigi alles 1918. aga mitte varem ning miks libises meie riik 1939.a. käest. Tegemist ei ole pelga ajaloolise ülevaatega vaid see on "...rahvuse elulugu, lugu meie, eestlaste saatuset" kus peamiseks küsimuseks on "miks", mitte aga "mis".

Ago Loorpärg astus 1943. a. Eesti Leegionisse. 45. rügemendi 14. tankitõrjekompanii ülemana tegi ta kaasa lahingud Neveli ja Narva all, Auveres ja Sinimägedes, sõja lõpul 1945. aastal Sileesias Oppelni rindel. Loorpärg elas üle "Tšehhi põrgu", sattus vene sõjavangi, arreteeriti ja viibis 1955. aastani erinevates vangilaagrites. Ago Loorpärgi mälestused on lugu eesti mehe saatusest, kes ei murdunud raskemateski katsumustes.

"Sõda näikse olevat sama vana kui inimkond, kuid rahu nüüdisaegne leiutis" Nii kirjutas 19. sajandi keskpaiku õigusteadlane sir Henry Maine. Ja on vähe, mis seda väidet kummutaks. Nii arheoloogiline ja antropoloogiline andmestik kui ka säilinud dokumendid kinnitavad, et sõda, s. t. organiseeritud poliitiliste gruppide vaheline relvastatud konflikt, kujutab endast terve inimkonna ajaloo jooksul selle teatavat normaalset seisundit.... rahu on võrratult keerukam nähtus kui sõda Positiivne rahu tähendab niisugust sotsiaalset ja poliitilist korda, mida üldiselt hinnatakse ka õiglaseks. Sellise olukorra loomine võib nõuda tervete põlvkondade pingutusi, samas kui muutuv ühiskond suudab selle purustada vaid mõne aastakümnega. Nagu ma näitan seda veidi hiljem, võib niisuguse rahu olemusse paradoksaalsel moel kuuluda ka ... sõda. Kuidas ka poleks, just nii on neid asju inimkonna ajaloo jooksul mõistetud. Rahu mõiste, nagu selle lõid valgustusaja mõtlejad, ehk rahvusvaheline kord, milles sõjal kohta lihtsalt pole, on tegelikult kujutanud endast visionääride unistust läbi ajaloo. Kuid alles viimase paarisaja aasta jooksul on poliitilised juhid käsitlenud seda kui teostatavat ja soovitavat eesmärki...

Lugeja hoiab käes juba autori kolmandat raamatut Punaarmee 8. eesti laskurkorpuse sõjateest Teises maailmasõjas. 2014. aastal ilmunud kaks raamatut jutustavad laskurkorpuse sõdimistest Velikije Lukis ja Kuramaal. Kolmas raamat seob need sündmused omavahel ja täidab vahepealse tühimiku. Käesolev raamat jutustab laskurkorpuse pooleteiseaastasest istumisest Venemaal rinde tagalas, tema teekonnast tagasi Eestisse, rollist Tallinna vallutamisel ja katsumustest Saaremaal. Erilist tähelepanu on pööratud Emajõe forsseerimisele, sündmustele Tallinnas 22. septembril 1944, Tehumardi öölahingule ja Vintri dessandile, mida on käsitletud suure põhjalikkusega, samuti on antud ülevaade nende sündmuste kajastamise muutumisest läbi aegade. Korpuse tagalasistumist ja rindetegevust on näidatud nii juhtkonna, ohvitseride kui ka lihtsate sõjameeste seisukohalt. Lisaks asjaosaliste mälestuskatketele on raamatus rohkesti kasutatud ka seni avaldamata fotosid ja joonistusi.