Teos on esimene raamat sarjast, mis käsitleb inimest Euroopa ajaloo erinevatel epohhidel. Üksikute seisuste ja elukutsete esindajate portreede varal annavad Euroopa tunnustatumad ajaloolased lugejale võimaluse tutvuda vastava epohhi inimeste maailmaga. XVII sajand oli Euroopa ajaloos suurte kriiside aeg, kus ühiskond tunnetas selgelt pidevat ohustatust ja ebastabiilsust. Kujutavas kunstis ja arhitektuuris domineerisid näivus ja illusioon, mis ei peegeldanud aga sotsiaalset reaalsust. Barokiajastut kujundasid kõige enam ususõjana alanud ja suure riikidevahelise konfliktina lõppenud 30-aastane sõda, vastureformatsioon ja absolutism. Just sel ajastul esile tõusnud kuninga austamine ja absolutistlik kuningavõim tekitasid rahva sügava viha monarhistliku riigi ja selle võimuavalduste vastu. Seda vastuolulist suhet rahva ja suverääni vahel, aga ka religioosseid ja sotsiaalseid konflikte püütaksegi raamatus valgustada, viies kokku ajaloolise tegelikkuse ja XVII sajandi inimeste stereotüübid. Teose autoriteks on Euroopa tunnustatumad ajaloolased.

Esseeraamat kompab poleemilises, keskuslikku diskursust tõsiselt välja kutsuvas stiilis eelmise sajandi Euroopa ajaloo ja ideoloogia üht hämaraimat sõlme, mõlema maailmasõja vallandumises päästikurolli etendanud Kesk-Euroopat, selle ajas muutunud ja muutuvaid tähendusi. Škrabec paneb kahtluse alla pan-germaani võimu- ja vaimustruktuuride sepistatud Kesk-Euroopa mõiste, vastandab sellele kuni hiljutise ajani maha surutud ja alandatud "teise" hääle - nägemuse sellest vastuolulisest piirkonnast oma rahva - eestlastega nii rahvusliku keha mõõtmeilt kui ka ajalooliste katsumuste-kannatuse läbielamiselt paljuski sarnaste - sloveenide seisukohalt. Škrabeci essee on kirglik üleskutse loobuda rajamast ideoloogilisi diskursusi ja nendega tihedalt seotud poliitilisi aktsioone rassi-tungidele, kutsungitele "oma" vägivaldselt peale panema kõigele sellele, mida tuntakse "võõrana", "teisena" ja siis ka millegi alamana. Ta ei lihtsusta samas asjade seisu, teades häs Filosoofilis-semiootilises võtmes essee kinnitab sarnaselt Juri Lotmani järeldustega seda, et utoopia tegelikkusekssaamine on ajaloos enamasti tähendanud tegelikkuse kohutavat tragöödiat või koguni hävingut.ti, et paljusid sajandite jooksul idanenud vastandumisi ei ole võimalik ületada vaid mõne või mõnekümne aastaga.

Rootsi õukonnareporter Catarina Hurtig portreteerib kümmet uue põlvkonna printsessi, kelle lugudesse mahub intriige ja petmist, kohutavaid õnnetusi, fantastilisi edulugusid ja loomulikult ka armastust. Kuningaperede ja printsesside elu on justkui glamuurne, kulukas ja meelelahutuslik seebiseriaal – võib-olla isegi kõige meelelahutuslikum seriaal läbi aegade.

Rootsi diplomaat Lars Peter Fredén käsitleb oma raamatus viieteistkümne aasta taguseid sündmusi. See oli aeg, mil vaid vähesed suutsid ette kujutada, et Eesti, Läti ja Leedu võiksid saada NATO või Euroopa Liidu liikmeks. See Venemaa, mida raamatus kirjeldatakse, on oma veidrustest hoolimata märksa mõistlikum riik, kui see, mida me näeme täna. Autori teadmist mööda ei eksisteeri ühtki teist ülevaadet Eesti ja Venemaa vahelistest läbirääkimistest vägede väljaviimise üle aastatel 1991-1994. Sama lehtib ka Läti läbirääkimiste kohta, mis on selle raamatu teine suur teema. Vahest täidab avaldatud raamat sellega ühe lünga ka eesti lugejaskonna jaoks.