Käesolev töö on esimeseks katseks jälgida üksikasjalikumalt eesti folkloristika arengut ühe kindla ajavahemiku ulatuses, nimelt Eesti Kirjameeste Seltsis (EKmS) aastatel 1872-1893. EKmS-i rahvaluule-alane tegevus moodustab meie kultuuriloos kahe aastakümne pikkuse ajajärgu. Seltsi asutamiskäik algas juba 19. sajandi 60-ndatel aastatel, millal Eesti asus kapitalistliku arengu teele. Viimasega kaasnes pärisorjuse igandite vastu suunatud rahvusliku liikumise tekkimine, mis järgneva aastakümne jooksul arenes laiuti, süvendades rahvuslikku teadvust ja kandudes rahvahulkadesse mitme suure ühisürituse kaudu. Elades üle kulminatsiooni 70-ndate aastate lõpul ja 80-ndate aastate algul, hakkas rahvuslik liikumine viimati mainitud aastate keskpaiku, seoses rahvusesisese diferentseerumise ja klassiantagonismi süvenemisega, allamäge minema. Seega ulatus EKmS-i tegevus rahvusliku liikumise algusaastatest selle taandumise ajajärku välja.

Heino Kiige "Kuresaapad" on reis kaugete aegade taha – autori lapsepõlve. 40 jutukesse mahub kirjaniku lapsepõlv. Raamat algab väikese Heino sündimise päevaga Lepiku tallu Jaaguvälja külas ning lõpeb esimese koolipäevaga. Sinna vahele jäävad väikemehe igapäevased askeldused, kuhu mahuvad mängud venna ja naabrilastega, vurrisõda, mängud liivaaugus ja heinamaal jne. Kuna talus tuli kõigil talutöödest osa võtta, on ka Heino suur töötegija. Väikesele lugejale saab selgeks, kuidas saeti vanasti puid, tehti heina, peksti reht ja kooti kangast. Raamat on mõeldud väikestele lastele ja nende vanematele-vanavanematele. Suhted vanematega ja pereelu laiemalt on raamatus tähtsal kohal – väikestesse inimestesse suhtuti Lepiku talus samuti kui suurtesse. Kõigil olid omad kohustused ja õigused. Raamatut lugedes saab selgeks, kui kauniks aeg muudab selle nii olulise aja inimese elus – lapsepõlve.

NSV Liidu rahvakunstniku raamat on näitlejamõtisklus oma ajast, oma raskest elukutsest, klassikateoste lavastustest ja filmidest. Lugeja leiab siit huvitavat autori kohtumiselt Salvador Allendega, režissööride Mihhail Rommi ja Eldar Rjazanoviga.

"Oli kord noor, teatrist unistav tütarlaps, kes palus armast Jumalat, et talle lubataks kas või üksainuski kord astuda üle uhke "Vanemuise" lava, enne kui tol ajal ennustatud "sabaga täht" selle patuse maailma hukutab. See tütarlaps olin mina ja mulle lubati palju rohkem kui vaid üks kord astuda ihaldatud kunstitempli lavale. Ja mitte üksnes "Vanemuise", vaid ka "Endla", "Estonia" ja "Draamateatri" lavadele. Ning hiljem veel veidi kaugemalgi, siinpool Soome lahte vennasrahva maal samuti. Tervelt nelikümmend aastat anti mulle. See oli küll pikk aeg, kuid kunas saab inimlaps küllalt Veel ja veel igatses ta lisa. Ta unistas isegi tollest "ümmargusest arvust", viiekümnest aastast, poolest sajandist. Kuid Kõigevägevam määras teisiti."