Kogumikku hoolikalt valitud tekstid on ühelt poolt loomingulised, lugejat intrigeerivad ning interdistsiplinaarsed – kõige rohkem põimitakse filosoofilisi arutlusi psühholoogilistega. Kuid teisest küljest on esseed filosoofiliselt ranged, demonstreerides oskust jääda ka rakenduslikes teemaarendustes üdini filosoofiks. Raamatus leidub nii filosoofia olemuse üle arutlevaid tekste, kaasahaaravaid filosoofia suurkujude tõlgendusi, põhjalikult käsitletakse ka praktilise filosoofia alla kuuluvaid teemasid kuni meie kaasaja poliitilise olukorra diagnoosi ja kriitikani välja. Raamatu lõpus on intervjuu väljaandjaga.

E. J. Lowe pakub oma raamatus selge ja laiahaardelise sissejuhatuse nüüdisaegsesse angloameerika vaimufilosoofiasse. Ta alustab traditsioonilise keha-vaimu probleemi üldisest uurimisest ja liigub edasi konkreetsemate filosoofiliste teemade juurde nagu aisting, taju, mõtlemine ja keel, ratsionaalsus, tehisintellekt, toimimisteooria, isikusamasus ja eneseteadmine. Autori käsitluse silmatorkavaks jooneks on see, et metafüüsiliste ja "pärisfilosoofiliste" küsimuste kõrval pööratakse küllaltki palju tähelepanu ka moodsa teadusliku psühholoogia andmetele ja teooriatele. Raamat on mõeldud eeskätt filosoofiaüliõpilastele, kuid pakub huvi ka professionaalsetele filosoofidele, psühholoogidele ja arvutiteadlastele. Ohtralt mõtlemismaterjali ja inspiratsiooni leiab siit iga lugeja, kellel on olemas algteadmised kaasaegsest filosoofiast. E. J. Loew on filosoofia professor Durhami ülikoolis Suurbritannias.

David Hume'i (1711–1776) kaks elegantset "Uurimust" kuuluvad kõige tähtsamate filosoofiatekstide hulka. Hume kaitseb siin kogemusest lähtuvat arutlemist metafüüsilise "sofistika ja illusiooni" vastu. Esimene "Uurimus" kaalub inimese mõtlemise lähtekohti ja protsesse, jõudes järelduseni, et me ei jõua kunagi täieliku arusaamiseni loodusest ega omaenda mõistusestki. Mõlemas vallas tuleb vaistlikult õppida kogemusest ning tunnistada aru piiratust ja loomset loomust. Säärane skepsis peaks looma aluse teadusele inimesest, vabastades selle metafüüsilisest ja religioossest ebausust. Teist "Uurimust" pidas Hume oma kirjatöödest "võrratult parimaks". Selles selgitab ta moraali põhinemist tunnetel ja mitte teadmisel. Inimesed hindavad teistes kõrgelt nii neile enestele kui ka teistele kasulikke ja meeldivaid omadusi. Igaühe loomuses peitub sümpaatia ja humaansus – kaasaelamine kõikide teiste inimestega. "Uurimused" annavad ülevaate Hume'i seisukohtadest inimmõistuse, põhjuslikkuse, tahtevabaduse, imede, õigluse, vooruste jm vallas. Tema mõtlemisest täielikuma pildi andmiseks on köitesse lisatud Hume'i peateose "Traktaat inimloomusest" peatükid isikuidentsusest ning kokkuvõte "Traktaadist". Tõlkija järelsõna keskendub Hume'i naturalismile ning mõistuse ja tunnete vahekorrale tema süsteemis.

Vahetult enne oma vaimset murdumist 1889. aasta jaanuari esimestel päevadel Torinos valmis saksa filosoofil Friedrich Nietzschel (1844–1900) viis teost, millest kaks olid pühendatud helilooja Richard Wagnerile, näitamaks tema alustrajavat rolli mitte ainult muusika, vaid kogu Euroopa kunsti allakäigus. Miks otsustas Nietzsche, kes oli filosoofina tuule tiibadesse saanud just Wagneri isiku ja loomingu innustusel, lõpetada selle vaimse suhte nii ränga akordiga? Nietzsche ideoloogilisi põhjendusi analüüsib ja täiendab psühholoogilise nurga alt tõlkija Jaan Unduski järelsõna.