Sisukord: Kaks ajakirjandusässa liituvad Eesti Päevalehega - Argo Ideon / Maksuameti suhtejuhi kannatuste aasta - Sissejuhatus - Jevgeni Golikov / Suhtlemisvõimetus ja kultuur - Oliver Kruuda / Tööstust arendab kohalik omanik - Joel Luhamets / Meil tuleb valida jumala ja inimeste seaduste vahel - Valitsuse korruptsioonivastase võitlemise kava "Aus riik" / Evelyn Sepp, Riigikogu; Eiki Nestor, Riigikogu; Ken-Martin Vaher, justiitsminister; Margus Kurm, justiitsministeerium - Isa Roman / Kahe kultuuri piirialal tuleb olla kannatlik - Indrek Pertelson / Sport kasvatab vastutustundliku kodaniku - Juhan Partsi valitsuse esimene tööaasta / Siiri Oviir, Riigikogu; Siim Kallas, Riigikogu; Juhan Parts, peaminister; Villu Reiljan, keskkonnaminister - Kihistumine - sotsiaalne, kultuuriline, poliitiline... / Evelyn Sepp, Riigikogu; Jaak Allik, Riigikogu; Urmas Krull, Reformierakond; Urmas E. Liiv, filmirežissöör - Jüri Lina / "Olen Euroopa Liidu vaenlane."; Kellele lüüakse hingekella? - Rein Lang / Eestis on liidrikriis; Milleks meile moraal?; Partnerid, kliendid, konkurendid ja kameeleonid; Meie usaldus, valik, tulemus; Sõbrad, vaenlased ja rehepapid; Kuidas kasvatada juhid? - Villu Reiljan / Ökoloogiline maksureform on mõtteviisi muutus; Kas Palts on maksupettur? - Aivar Pohlak / "Ma ei suuda olla nii küüniline, et poliitikas edu saavutada." - Mart Helme, Kaur Kender / Kas maa tuleb täita lastega? - Miks Estonia huku kohalt ei haju kahtluspilved? / Jutta Rabe, ajakirjanik; Helje Kaskel, Estonia Omaste Ühing; Andres Björkman, laevandusekspert; Christopher Bollyn, ajakirjanik - Mart Helme / Naiivsuses jääme maailmale jalgu; Tallinn ja Herbert George Wellsi "Maailmade sõda"; Hanschmidt, Eesti äri ja russofoobia - Vootele Hansen - Mida õpetab indulgents?; Kommudest, gaastorust ja vägivallast Prantsusmaal - Ülo Kess / Infoühiskonnast teadmusühiskonda; Unistustevabadus ja vabaduseunistus; Millisena paistab meie ühiskond? - Philippe Jourdan / Euroopa skeptitsism tuleneb hingetusest; Jumal ootab kaua, aga maksab protsendiga - Jaak Jõerüüt / "Ma tahaksin elada nii, et mu süda on rahul."; Blatnoi-bolševism - Eesti rahva enesetapp. - Einar Laigna / Tõde teeb vabaks; Mees ja naine - kas sugude kokkupõrge? Ei - filosoofiate!; Kas viimane eestlane?! - Toivo Ninnas /Varjatud võrgustik ei valitse veel Eestit. - Urmas Paet / Ajaloo haavad ei ole veel armistunud. - Koit Luus / Milleks pürgida kõrgemale?!

Oma aja inglise filosoofia suurkuju sir Bernard Arthur Owen Williamsi (1929–2003) 1985. a ilmunud peateos küsib, mille kohta eetiline mõte käib ja mida saab filosoofia selle heaks teha. Williams läheneb nendele küsimustele uudse rakursi alt, väites, et kuigi uusaeg on seadnud eetilisele mõttele enneolematuid ootusi, ei ole filosoofia nendele vastamisega toime tulnud. Raamat annab ülevaate peamistest teooriatest, mis on püüdnud vastata küsimusele, miks olla moraalne ja milline on moraalsuse proovikivi, keskendudes Aristotelese ja Kanti süsteemile, aga ka kontraktualismile ja utilitarismile. Kõne all on teemad nagu antiikmõtlejate erinevus uusaja mõtlejatest, õnn, kohus, relativism, objektiivsus, teadus ning eetilise teadmise võimalikkus. Williams püüab filosoofilist eetikat ümber orienteerida, nii et see ei üritaks formuleerida üldkehtivaid moraaliteooriaid ning loobuks keskendumast kohustustele ja tahtlusele. "Ratsionalistlike ratsionaalsuskontseptsioonide" järgimise asemel tuleks keskenduda karakterile ning inimelu "tõele, tõetruudusele ja üksikisiku elu mõttele". Raamatule on lisatud A. W. Moore'i teejuht, mis aitab Williamsi argumentatsioonis orienteeruda, ning tõlkija järelsõna "Moraali hauakaevaja". Tõlkinud Märt Väljataga

Veel pole kaugel aeg, mil mõnuga maitsti laia maailma kuriositeete ega lahutatud loomade vaatlemisest saadud õppetunde neist, mida pakkusid antiiksed kombed või kaugete maade tavad. Kõikjal valitses jagamatult "üks ja seesama loodus", puistates kõigile õiglaselt tehniliste oskuste, elukommete ja arutlusviiside ande, nii et oma osa said inimesed ja oma osa mitteinimesed. Kuid vähemalt õpetlaste jaoks lõppes see ajajärk mõnikümmend aastat pärast Montaigne'i surma, kui loodus lakkas olemast see kaadervärk, mis isegi kõige hajusamaid asju ühendas, ja muutus objektide vallaks, mida valitsesid autonoomsed seadused ning mille taustal võis särama lüüa inimlike askelduste meelevaldsus. Oli sündinud uus kosmoloogia, vägev kollektiivne leiutis, millest sai enneolematu raamistik teadusliku mõtte arengule ja mis püsib veel praegugi, 21. sajandi algul, kus meist on saanud selle mõnevõrra hooletumad hoidjad. Niisuguse lihtsustuse hinnaks oli muuhulgas üks eksitus, mis jäi paraku märkamata, sest me ise ei pidanud selle eest maksma: modernsed inimesed avastasid küll, et metslased ja barbarid kipuvad kõike mugavalt oma mõõdupuuga mõõtma, aga meie endi etnotsentrism peideti ratsionaalse tunnetuse taha, tajumata enam selle rutiinsust. Hakati arvama, et kõikjal laiub ikka ja igavesti seesama loodus, tumm ja impersonaalne, mida inimesed püüavad võimalikult usutavalt tõlgendada ja vahelduva eduga ära kasutada; tavade ja pruukide rohkus ei tähendanud enam midagi, seda seostati vaid looduslike seaduspäradega, mida neile alluvad inimesed mõistsid kas paremini või halvemini. Nii muudeti meie arusaam asjadest ja olenditest otsustava jõuvõttega normiks, mille eest enam kellelgi pääsu polnud.

Veerand sajandit on Ruth Benedicti raamat Kultuurimustrid pakkunud meile hästi sõnastatud ja provokatiivset sissejuhatust antropoloogia mõistmiseks. See teos, mida on tõlgitud neljateistkümnesse keelde ning mida ainuüksi Mentor'i väljaandena on trükitud rohkem kui 800 000 eksemplari, on aidanud ühendada reaal- ja humanitaarteadusi ajal, mil need on teineteisest üha rohkem kaugenenud. Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna "kultuur", nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm kultuuri mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu "meie kultuuris" libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just selle raamatu teene.