Soome filosoofi Pakka Himaneni teos on julge, väga omapärane ja uudne katse esitada inimelu igivanu põhiküsimusi kaasaegse lugeja jaoks haaraval kujul ja seejuures elegantses, juba antiikajast pärineva filosoofilise dialoogi vormis. See on raamat, mis võiks leida tänuliku lugejaskonna mis tahes elukutset esindavate mõtlevate inimeste hulgas; eriti õpilaste, üliõpilaste ja õpetajate näol. Raamatu lõpus on Kalle Kure kommentaarium koos mõtteülesannetega.

Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on 20.sajandi esimese poole vaimuelu ühe säravaima esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele.

"Ühe põhjuse leidmist pean ma paremaks Pärsia kuningatrooni omandamisest." "Kuivõrd vabadus on eelistatavam orjusest, sedavõrd on vaesus demokraatlikus riigis eelistatavam sellest, mida ainuvõimu riigis õnneks nimetatakse." Raamat on pühendatud antiikatomistika väljapaistva esindaja Demokritose (u. 460-u. 370 e.m.a.) elu ja õpetuse vaatlusele. Demokritost on näidatud sügavamõttelise õpetlasena, kirgliku tõeotsijana, oma aja usundilis-mütoloogiliste kujutluste vastu võitlejana. Tema geniaalsed natuurfilosoofilised aimused, viljakad mõtted sotsiaalfilosoofia ja eetika vallas, mida arendasid edasi Epikuros ja Lucretius, on jätnud sügava jälje teaduse ja filosoofia ajalukku.

Blaise Pascal (1623—1662) oli prantsuse matemaatik ja füüsik, kes lühikeseks jäänud elu jooksul jõudis panna aluse nii tõenäosusteooriale, Pariisi ühistranspordile, baromeetrile kui ka paljudele muudele avastustele, andes sel moel määrava panuse reaalteaduste arengusse. Ehkki Pascal oli teadusliku lähenemise veendunud praktiseerija, leidis ta, et kogu inimlik teadus välistest asjadest on abitu ja tühine ning seda, mis tõeliselt tähtis, saab tunnetada üksnes Jumala antud vahetu, südame teadmise kaudu. Elu viimasel perioodil pühendus Pascal suurejoonelise kogumiku kirjutamisele, millest pidi saama ristiusu apoloogia. Pascali meelest on inimese maine elu tühine ja armetu, ent igas inimeses peitub jumalikku suurust, mis tõstab ta muust loodust kõrgemale.