Splendid Hotellis sõltub kõik minust. Ma ei tohi mitte vähimatki asja unarusse jätta. Splendidi eest hoolitsemine hõivab mu täielikult. Vanaemal oli õigus. Vähehaaval ununesid tal koguni filmid. Lõpuks ei lehitsenud ta isegi oma ajakirju. Midagi muud peale Splendidi ei olnud tema jaoks enam olemas. Ta tuli oma eluga hästi toime. Mul on palju raskem kui temal, sest hotell on vana ja lagunenud. Vanaemal oli kõik olemas, et hakkama saada. Tema kõige suuremaks teeneks oli ehitada Splendid sinna, kuhu keegi ei oleks seda ehitanud.

Peategelase, ajakirjaniku ning noore luuletaja Arvid Falki elusaatust, tööd ja tegemisi ning hingelisi võitlusi jälgides juhib kirjanik meid läbi tolleaegse Stokholmi.Iroonilistes sketšides näitan Strindberg, kui palju on silmakirjalikust kõikjal leidub. Lõpuks otsib Falk pelgupaika boheemlaste seltskonnast, kes kohtuvad regulaarselt «Punase Toa» nime kandvas Stockholmi salongis.

Neil varastel päevadel armastasid omaealised teda väga, ja külas nähti teda alati koos kahe peaaegu samavanuse tüdrukuga kõrvuti koolist koju tulemas -- keskel sammus Tess, juba teab mis ajast oma esialgse värvi kaotanud villase kleidi peal kena võrkja mustriga roosa sitspõll, -- pikkade peente säärte ümber pingule tõmmatud sukad, mille põlveotstest silmad maha olid jooksnud, kui ta mööda kraaviperve kükitades haruldasi taimi ja kive otsis; tema tollal tuhakarva juuksed olid otstest ülespoole kaardu nagu pajakonksud; mõlemad äärepoolsed tüdrukud hoidsid tal piha ümbert kinni, Tess aga oli oma käed asetanud kaaslastele õlale.Vanemaks saades ja taipama hakates tundis Tess ema vastu otse maltusiaanlikku pahameelt, et see nii mõtlematult talle väikevendi ja -õdesid juurde muretses, kuigi neid nii raske oli hoida ja toita. Emal oli muretu lapse aru: Joan Durbeyfield oli ses suures Jumala peale lootjate perekonnas lihtsalt veel üheks lapseks -- ja sugugi mitte kõige vanemaks. Ometi oli Tess mudilaste vastu väga lahke ja hakkas abistamiseks kohe pärast kooli lõpetamist naabertaludes heina- ja lõikustöödel käima; veelgi enam meeldis talle lõpsmine ja võilöömine, mille ta juba siis selgeks õppis, kui isa veel lehmi pidas, ning kärme käega, nagu ta oli, paistis ta selle töö peal kohe silma.

«Mr. Sammleri planeet» (1969–70) jutustab loo New Yorgis elavast vanast juudi mehest. Väsinud ja kibestunud, intelligentne, ent vaene Mr Sammler on oma elu jooksul kogenud väga raskeid aegu – ja nüüd on linnadžunglis tema peamiseks tegevuseks ja meelelahutuseks inimeste vaatlemine. Holokausti üle elanud mees jälgib oma ainsa terve silmaga eriti tähelepanelikult just nooremat sugupõlve – mustanahalisi taskuvargaid, üliõpilastest revolutsionääre ja halbade kommetega noorukeid. Samal ajal tuleb vanaldasel intellektuaalil hakkama saada ka oma mitte just eeskujulike perekonnaliikmetega. Tegemist on tõeliselt liigutava ja võimsa raamatuga, mida on pärast lugema hakkamist väga raske käest panna. Saul Bellow (1915–2005) on üks tuntumaid Teise maailmasõja järgse Ameerika kirjanduse esindajaid. Bellow on saanud hulgaliselt mainekaid kirjandusauhindu. «Mr. Sammleri planeet» pälvis 1971. a USA riikliku kirjandustauhinna. Saul Bellow on saanud ka maineka Nobeli kirjanduspreemia (1976).