Lõhkumist ja riisumist toimetasid mõisas peaaegu üksnes võõraste valdade inimesed. Mahtra peremehed sellest osa ei võtnud ja selle valla muust rahvast tegid seda ainult vähesed. Veel enam: Mahtra mehed püüdsid purustamisele ja röövimisele vastugi tõrjuda, katsusid seda takistada ning mõisa ja opmanni vara kaitsta, hoida ja koguda, kus ja kuidas aga said. Kuid nende jõud selle määratu rahvahulga vastu, kes neile naabervaldadest appi oli tõtanud, oli liiga väeti. Nad pidid nägema, et nad vaimudest, keda nad välja olid kutsunud, enam lahti ei saanud. Nad olid vesivärava avanud, aga üleootuslik vool uputas nende veski. Nende avitajad said nende vastasteks. Nende manitsusi ei võetud kuulda, nende vastupanek löödi tagasi. Kogu mõis sattus nõnda võõraste inimeste meelevalda.

Lühiromaani ja novellilaadsete miniatuuride kogus avatakse kirjanduslike paroodiate näol reaalelu läbi kõverpeegli, milles ilmnevad inimnõrkuste mitmed erinevad tahud.

Raamat sisaldab romaani "Kallid generatsioonid" (järg eelmisele romaanile "Keerukuju") ning pikemaid ja lühemaid jutte, mis haakuvad romaanis käsitletud vaimu- ja eraelutemaatika ning iroonilis-vaatleva eluhoiakuga.

"Rukkirahu" on üks neid väikesi aurikuid, mis olid 1930-ndail aastail tegevuses kaubaveoga Läänemere sadamate vahel. Jutustus rajaneb autori mälestustel omaenda meremeheelust ja muul tõsielulisel materjalil. Auriku "Rukkirahu" "prototüüp" ja suurem osa selle meeskonnast hukkusid 1941. aastal enne Osmussaarel asunud Nõukogude garnisoni evakueerimist sakslaste eest.