Solnessi Arhitektuurikirjastus on Eesti arhitektuuriaasta kogumikku välja andnud aastast 2002. Käesolev raamat on sarja üheksas köide ning siia on kogutud 2010. aastal valminud parimad majad, interjöörid ja maastikuarhitektuuri objektid. 2010. aastal valmis varasemast oluliselt vähem büroohooneid ja elamuid, küll aga esitati Eesti Kultuurkapitali (KULKA) arhitektuuripreemia kandidaadiks tavatult suur hulk eramaju. Selles kogumikus näeb eramutest siiski vaid ühte, kuna enamikku neist on kajastatud juba 2009. aasta Veneetsia biennaali näituse kataloogis "100 maja". Seekordse raamatu tekstid on esitatud intervjuu vormis, mis tundus mulle kõige ehedam ja ausam. Raamatu eesmärk on tutvustada 2010. aasta parimaid arhitektuuriobjekte, rääkida nende konspetsioonidest ja pisut ka tagamaadest. Kes suudaks seda paremini teha kui objekti looja? Algatuseks aga annavad oma hinnangu raamatus kajastatud objektidele neli KULKA žüriiliiget: Epp Lankots, Laila Põdra, Eva Hirvesoo ja Tiit Sild. Margit Mutso

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni. Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2". Käesolev näituse klassikakorruse väljapanekut saatev raamat raamib looduse selgepiirilisemalt. Huviorbiidis ei ole ainult loodus, vaid selle inimkäega korrastatud vormid – pargid ja aiad.

Raamat ja dokumentaalfilm kaasnesid Kumu kunstimuuseumi näitusega "Raoul Kurvitz" (18.01.–21.04.2013). Trükis on valminud lähtuvalt äratundmisest, et Kurvitza kunstikukarjäär selle eri etappide, teemade ja produktsioonimahuga vajab pikemat lahtikirjutamist ning analüüsimist, kui näitusesaali võrdlemisi napp sissejuhatav seinatekst võimaldab. Kurvitz on olnud kunstnikuna aktiivne alates 1980. aastate keskpaigast ja tema pea 25 tegevusaasta sisse mahub nii eriilmeline loominguline tegevus kui ka lahkamist vääriv autorikuvand. Raamatuga kaasneb dokumentaalfilm DVD-l, millel on Kurvitza persoonilugu – kunstnik räägib oma elust ja loomingust, heites pilgu erinevatele koostööprojektidele ja partneritele ning lahates oma loomingulisi saavutusi. Filmis on üles võetud ka näituse ehitusprotsess (Kurvitza loomingu puhul on alati rohkesti küsimusi esitatud just tehnilise teostuse kohta) ja näitusevaated ehk valmistööd.

Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Kadrioru kunstimuuseumis toimuv näitus "Küllus ja kaduvus. Natüürmort Soome ja Baltimaade kogudest” (21.01.–14.05.2017) toob publikuni vaikelužanri kunsti 17. sajandist tänapäevani. Näitusega kaasneb rahvusvahelise autoriteringi analüütilisi artikleid sisaldav rikkalikult illustreeritud raamat. Vaikelužanri piirkondlikke eripärasid, teemasid ja ikonograafilisi tähendusi käsitlevad raamatus Euroopa tunnustatud natüürmordiuurijad. Fred Meijer (RKD-Nederlands Instituut voor Kunstgeschiedenis) annab ülevaate žanri üldistest ajaloolistest, temaatilistest ja maalitehnilistest arengutest. Ühtaegu loodusteadlusliku ja kunstiloolise vaatenurga nii elavaid kui ka surnud linde kujutavatele kompositsioonidele pakub Matthias Depoorter (De Vlaamse Kunstcollectie). Hollandi päritolu Edwaert Collier’ loomingut vanitas-kunstnikuna käsitleb Minna Tuominen (Soome Rahvusgalerii, Sinebrychoffi kunstimuuseum). Viktoria Markova (A. Puškini nimeline riiklik kunstimuuseum) kaardistab žanri arengut Caravaggio uuenduslikust, manerismi liialduste asemel renessansilikku plastilisust taotlevast laadist barokse ruumi- ja vormidünaamikani. Kunstnik ja maalikunsti õppejõud Jaan Elken (Kunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia) võtab vaatluse alla Eesti nüüdiskunstnike loomingu, käsitledes natüürmordi erinevate aspektide tõlgendus- ja edasiarendusvõimalusi ning vaikelužanrit kui nüüdiskunsti eksperimentide katselava.