On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on «Inimene ja deemonid» (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.

Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ räägib kolme põlvkonna naiste dramaatilisest saatusest keerulistes ajaloolistes oludes alates II maailmasõjast kuni tänase päevani. Romaani kesksed tegelased on vanaema Dominyka, tütar Saulė ja tütretütar Rasa, kelle elu on kulgenud peamiselt Gaładuśi ja Sejwy järve vahel asuvas leedulaste põliskülas Kirde-Poolas, mis on ajalooliselt olnud eri võimude ja riikide mängumaa. Samast kandist on pärit ka raamatu autor. Romaani peatelje moodustab suurpere, kelle vanim tütar rändab üle Atlandi Ameerikasse, jättes kodupaika maha kaks teda armastavat meest – Tadulise ja Rūkase. Samuti jääb teda igatsema väike Rasa, kes on romaani minategelane ja jutustaja. Tegevus toimub algul lapse, siis teismelise ja viimaks kunstiakadeemias õppiva tudengi pilgu all. Elutee viib teda Poolast Ameerikasse, Pariisi, Jeruusalemma; ta püüab välja selgitada painavaid küsimusi, et mõista iseennast ja oma perekonda ning leida lõpuks ometi hingerahu. Samm-sammult selgub, et nii Dominyka kui ka Saulė elus on olnud varjatud lehekülgi ja lahtirääkimata lugusid. Kas Rasa, perekondlike mõistatuste lahendaja, saab saladuste selginedes õnnelikuks? Birutė Jonuškaitė (snd 1959) on Leedu kirjanik, luuletaja ja publitsist. Ta on lõpetanud Vilniuse ülikooli ajakirjanduse eriala ning töötanud ajakirjanikuna Poolas ja Leedus. 2018. aastal valiti ta Leedu Kirjanike Liidu juhatuse esimeheks. Tema proosat ja luulet on tõlgitud inglise, saksa, prantsuse, hispaania, gruusia, poola, vene, valgevene, ukraina, horvaadi, sloveeni, läti ja nüüd ka eesti keelde.

Norra menukirjaniku Lars Saabye Christenseni «Oscar Wilde’i lift» on Põhjamaade novelli sarja avaraamat. Novellikogu koosneb kaheteistkümnest kaasahaaravast loost, milles põimuvad nii traagiline kui ka koomiline, juttudes on tubli annus eneseirooniat ning värskendavalt lõbusaid sekventse. On kuldseid kuuekümnendaid koos mässumeelsuse ja vaoshoitud melanhooliaga, on menukirjaniku portreteerimist ajakohaste sündmuste kõverpeeglis, on dramaatilist ja kummastavat lennukogemust, on poliitiliselt julget kommentaari usu teemadel, on klaver, mis keldritrepist alla kukub, on kurjategija, kes poja sünnipäevale saabub, on edukaid ja äpardunud muusikuid, on lift, mis kahe korruse vahel seisma jääb...

Romaani Punane Kuninganna (2004) kirjutamiseks andis autorile tõuke üks õukonnamemuaaride kogu, mis kirjutati Koreas rohkem kui kaks sajandit tagasi. Selle nimetut autorit, Yi dünastia kuninga poja Sado naist, kroonprintsessi (1735-1815) hakati pärast surma kutsuma Punaseks Kuningannaks. Tema tegelik nimi on ajaloos tundmatu. Romaani on põimitud kaks lugu ja selles on kaks peategelast – 18. sajandi Korea kroonprintsess ja Korea ajaloost huvituv 20. sajandi inglise naisteadlane, kelle elu ja saatus kummalisel kombel põimuvad.