Tallinn anno Domini 1422. Apteeker Melchiori kriminaalromaanide sarja järjekordse romaani sündmustiku keskmes on kaks keskaegset tallinlannat – nooruke timuka tütar Wibeke Bose ja kaupmeheproua Else Werdynchusen. Nad mõlemad on linnarahva seas pisut tõrjutud; üks seepärast, et tema isa on timukas, teine sellepärast, et on võõramaalane ja valitseb oma majapidamist võimukamalt, kui teistel Tallinna prouadel kombeks. Neid seob aga üks mõistatuslik noormees Steffen, keda Wibeke põetab ja kes hiljem satub elama emand Else majja. Steffenit on tahetud tappa ja ta on kaotanud oma mälu, ta ei mäleta ei oma vanemaid, ei nime ega põhjust, miks ta Tallinnasse on tulnud. Ja ta ei tea ka oma raevuka vaenlase nime, kes teda halastamatult jahib, tappes kõik, kes Steffeni saladuse kohta midagi teada võivad. Melchior käib aga visalt nähtamatu mõrtsuka jälgedel...

1794. aastal, kaks aastat pärast kuningas Gustav III surma, valitseb Rootsimaal segadus ja korruptsioon. Rahvas on sõjast, haigustest ja julmusest muserdatud ning vireleb vaesuses. Selles kurjust täis maailmas uurivad ühekäeline sõjaveteran Mickel Cardell ja varalahkunud juristi Cecil Winge noorem vend Emil pulmaööl julmalt tapetud pruudi Linnea Charlotta mõrva. Iseennast süüdistav masenduses peigmees Erik Kolm Roosi on paigutatud hullumajja. Kes on aga selle koletu teo kavandaja, kes on tegelik mõrvar? Sarnaselt juba sama autori eelmisele raamatule „Stockholm 1793“ on teose ajastu ja olustiku kirjeldamisel autorit suurel määral inspireerinud Carl Michael Bellmani laulud.

"Politseil on teada, et surma ei põhjustanud tuli. Rusude alt leitud surnu on maha lastud."

Vaikinud kõnemehes selgub, et mõrvatud mehe hääl võib kõneleda ka haua tagant... kui see on salvestatud helikandjale. Salvestise leidmine on ühtede asjaosaliste jaoks ainus lootus, teiste jaoks suurim hirm. Peitusemäng ise on aga hädaohtlik. Nero Wolfe’il tuleb panna mängu oma mugavus ja vabadus, mõnel inimesel aga koguni elu.