1952. aastal avaldati Ameerika ajakirjas Life artikliseeria, millest hiljem koostati raamat „Stalini kuritegude salajane ajalugu“. Selle raamatu teavet kasutasid vene ajaloolased ja kirjanikud laialdaselt juba enne selle ilmumist NSV Liidus. Endise NKVD ametniku Aleksandr Orlovi kirjutatud raamatus on mälestusi ja poliitilist analüüsi 1930. aastate sündmustest – Stalini julmustest Suure terrori ajal.

Johannes Käbin (1905–1999) juhtis Nõukogude Eestit 28 aastat, töötades EKP Partei Keskkomitee esimese sekretärina 1950–1978. Seejärel jõudis ta veel tegutseda mõned aastad Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena (1978–1983). Käbini poeg Eduard on avaldamiseks ette valmistanud isa palju kõmu tekitanud mälestused, millele lisanduvad ka väljavõtted Käbini päevikutest 1970. aastate lõpust kuni 1990. aastateni. Mälestused on kirjutatud mitmes etapis ja hõlmavad aega autori lapsepõlvest kuni 1950. aastateni, mõne vaatega ka hilisemasse aega. Käbini enese kirja pandud materjalidele on lisatud ajaloolase Olev Liiviku joonealused kommentaarid, samuti akadeemik Tõnu Tannbergi sissejuhatus ja Eduard Käbini järelsõna. Raamatut illustreerivad fotod Käbinite perearhiivist ja avalikest arhiividest.

Tema Majesteedi õuedaam Anna Võrubova mängis 20. sajandi alguse Venemaal olulist rolli. Ta oli keisrinna Aleksandra Fjodorova lähim sõbranna, ühenduslüli Venemaa viimase tsaari Nikolai II perekonna ja Rasputini vahel. Kaasaegsed on iseloomustanud teda kui keisrinnale piiritult ustavat lihtsameelset neiut, õelavõitu endine peaminister S. Witte aga kui kõige tavalisemat inetut ja rumalat Peterburi preilit, kes "sarnaneb võitaigna-kukliga". E. Radzinski, mitmete Nikolai II aega käsitlevate teoste autor, nimetab aga Anna Võrubovat otsesõnu "Euroopa hiilgavaima õukonna salajaseks käskijannaks". Käesolev väljaanne on huvitav just seetõttu, et see sisaldab kaks Anna Võrubova päevikut – esiteks võltsitud "Päeviku", mille tegelikud autorid on kirjanik Aleksei Tolstoi ja ajaloolane Pavel Štšogolev, ja õuedaami tõelised memuaarid pealkirja all "Lehekülgi minu elust", lisaks Anna Võrubova ülekuulamise protokolli Ajutise Valitsuse moodustatud Erakorralises Komisjonis. Vale-päevik on kirjanduslikult meisterlik ja fantaasiarohke teos, kirjutatud Venemaa viimase tsaari ning tema perekonna mustamiseks.

Henning von Wistinghausen töötas 36 aastat Saksamaa Liitvabariigi diplomaadina. Kõigest mõni päev pärast Eesti taasiseseisvumist asus ta ametisse Saksa suursaadikuna Eestis, jäädes sellele ametikohale kuni 1995. aastani.

Autor on pärit sellisest baltisaksa perekonnast, kelle kodumaaks oli 300 aastat Eesti. Põhitöö kõrvalt on ta koostanud ja avaldanud uurimusi Eesti ajaloost. Oma mälestustes, mis hõlmavad nii Leningradi Saksa peakonsuli aega kui ka Tallinna-aastaid, vaatleb Wistinghausen Eesti kui endise Nõukogude liiduvabariigi nüüdisaegseks demokraatlikuks turumajanduslikuks õigusriigiks muutumise protsessi ja Eesti naasmist maailma riikide ühendusse. Selles seoses räägib ta ka Saksa-Eesti suhete taastamisest ja inimestest, kes nendel aastatel selles tegevuses osalesid.