Raamat keskendub Eesti rahvusmeeskonna kümne aasta jooksul toimunud kõigi "A"-kategooria (maailma- ja Euroopa meistrivõistluste valikmängud ja ametlikud maavõistlused) kohtumiste kajastamisele, kindla rõhuasetusega EM ja MM valiksarjas toimunud mängudele ja neist osavõtnud mängijate iseloomustamisele. Kirjeldatud on ka MM ja EM kohtumistes osalenud vastasmeeskondade koosseise, millest on näha, kes missuguses mängus on osalenud ning milliste Euroopa ja maailma staaride vastu on olnud õnn mängida. Samuti on ära toodud Eesti Päevalehe punktibörsi ning SL Õhtulehe hinnangud mängijaile. Iga hooaja lõpus on ära toodud meediakonkursi tulemused Eesti aasta parima jalgpalluri selgitamisel ning ajakirja "Sporditäht" juba kümme hooaega avaldatud aasta Eesti sümboolne jalgpallikoondis. Raamat sisaldab hulgaliselt fotosid.

Õpik on ette nähtud kasutamiseks spordikoolide maadlusosakondades, spordiühingute noortesektsioonides ja kehakultuurikollektiivide maadlussektsioonides. Käesolev õpik on esimeseks eestikeelseks vabamaadlusealaseks teoseks ning annab vajalikke teadmisi treeneritele ja ühiskondlikele aktivistidele, olles ühtlasi käsiraamatuks ka maadlejatele.

Selles raamatus on toodud põhjalik kaheksaosalise jooga põhiasendite treeningkava. Sinna kuuluvad nii päikesetervituse, seisu-, tasakaalu-, iste- kui ka treeningu lõpetamiseks mõeldud asendid. Samuti süüvitakse dünaamilise ning väge andva joogatreeningu üksikasjadesse. Väejooga treening aitab parandada nii painduvust ja rühti kui ka kasvatada vastupidavust. Briti Joogaühing nimetas Liz Larki joogaõpetajaks 1992. aastal. Liz Lark on õppinud kaheksaosalist joogat Indias ja Kreetal ning Tai massaaži traditsioonilise meditsiini keskuses Chiang Mais. Praegu annab ta kaheksaosalise jooga ja "pehme" hatha-jooga eratunde, juhendab Londonis treeningrühmi, viib läbi seminare ja kursusi. Ta on kirjutanud joogast mitmeid raamatuid.

Ratsutamine pole eestlastele juba sajandeid midagi iseenesestmõistetavat ega eluks hädavajalikku olnud. Ratsaspordi lühikeses ajalooski on eestlased kaasa teinud alles viimased sada aastat. Maailma ajaloos on olnud aga nii, et kes ei ratsutanud, need pidid hakkama võõrastele makse maksma. See raamat jutustab möödunud aastasaja ratsaspordi ajaloost läbi elulugude. "Ratsanike viimane sajand" on muidugi vaid kujund ja sellisena suur liialdus, peaaegu nagu rääkida Õhtumaa allakäigust, ajaloo lõpust või meeste viimasest sajandist. Igaüks valigu ise, kui tõsiselt seda võtta. Vähemalt klassikalisel ratsaspordil peaks ees olema ilus tulevik – just ilus, mitte võimas või võimukas. Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Ratsanikud" (2017) ja "Hobused, keda ma mäletan" (2020). Triloogia püüab teha ratsutamist huvitavaks ka neile, kes ise pole kunagi sellega tegelenud või ei ratsuta enam.