Autorilt: "Käesolev jutustus sai algimpulsi Amandus Adamsoni vanema tütre Corinna Tammpere suulistest ja kirjalikest mälestuskildudest. Ilma nendes esinevate nimede ja pisiseikadeta olnuks mõnegi lõigu, iseäranis Itaalia olusid käsitlevate peatükkide kirjapanek märksa raskem. Kasutatud on ka kujuri abikaasa Eugenie Gertrud Adamsoni ülestähendusi, mis leiduvad Tartu ja Tallinna kunstimuuseumides, Amandus Adamsoni enese kirju ja ajalehtedes ning muuski trükisõnas ilmunud kirjutusi. Jutustuses pole fiktiivseid tegelasi, kuid aimamisi kirjapandud ütlemisi ja olukordade kirjeldusi on. Fictio cedit veritati..."

Romaan on maailmakuulsast itaalia kunstnikust Raffaelist (1483 - 1520). Romaan algab Raffaeli saabumisega Rooma ja lõpeb tema varase surmaga. Tegevuskohaks on Rooma, uuestisündiv rahvusvaheline suurlinn. Tegelastest tõuseb esile paavstide Julius II ja Leo X hall eminents, suurkaupmees Agostino Chigi, kes omal kombel kogu Itaaliat valitseb. Imperia, kaunitar, kes juba ette võtab hauakirjana omaks «Rooma kurtisaani» tiitli, on oma arukuse, renessansliku moraali ja haruldase iluga nagu selle keerulise ajastu sümbol. Omaette romaan on La Fornarina, ilusa pagaritütre lugu - pagaritoast Raffaeli maja kaudu kloostriväravasse. Elavalt on kujutatud Raffaeli kaaskunstnikke ja õpilasi. Raffaeli ringi kuulusid oma aja väljapaistvad humanistid Bembo, Castiglione, Bibbiena, ajastu pildis on oma koht ka väepealikutel ja poliitikutel, eeskätt vägeval ja võimukal Julius II-l ja humanistlikul renessansipaavstil Leo X-l. See romaan-maaling on kui freskosari, mille episoodidest moodustub uues ajas sündiva Euroopa elupilt. Raamatus on 16 Raffaeli ja ta kaasaegsete loomingut tutvustavat mustvalget ja värvitahvlit.

Ants Laikmaad kunstnikuna teavad kõik, kuid kirjamehena üpris vähesed. Tema kirjanduslik pärand on laiali pillatud paljude ajalehtede ja ajakirjade veergudele mitmete aastakümnete jooksul. Kuid see pole sugugi vähem huvitav kui tema kunstiline looming. Millest ta siis on kirjutanud? Kõigepealt on ta Vilde kõrval meie viljakamaid ja kaalukamaid reisikirjanikke. Mõlemad olid kaasaegsed ja mõlemad suured matkajad - küll vabatahtlikult, küll sundkorras. Ja mõlemad on osanud maailma näha oma silmadega ja kirja panna oma sulega. Laikmaa pole kirjeldanud ainult kaugeid maid, vaid niisama huvitavalt ka oma kodunurka, seal elanud inimesi ja nende tegemisi. Ta on jäädvustanud huvitavaid rahvatüüpe mitte ainult joone ja värviga, vaid ka kirjasõnas. Ta on sõna võtnud aktuaalsete päevaprobleemide kohta, polemiseerinud, rünnanud ja ennast kaitsnud ja kirja pannud mälestusi oma vaheldusrikkalt eluteelt. Ott Kangilaski. Raamat on illustreeritud rohkete mustvalgete fotode ja värvitahvlitega Laikmaa loomingust.

Eduard Heinlal on olnud pilku omaaegse kulturi jäädvustamiseks, eriti noorpõlvepäevi meenutades. Tema kirjeldused Tuhala ja Ravila mõisate aianduse kohta ei ole mitte ainult nauditavad lugeda, vaid aitavad paremini mõista 20. saj. alguse Eesti mõisakultuuri. Märkmed ärimees Johannes Jänese lillekasvatuse kohta revolutsioonilises Peterburis lisavad oma pintslitõmbeid Eesti kultuuriloo pildile. Kõike seda on kirjutaja vaadelnud inimliku kaasaelamisega. Heinla on kirjutanud oma mälestused elutarga heatahtlikkusega, milles ei puudu ei tõsimeelsust ega sõbralikku muigamistki.