Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018). Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin. Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis. Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga. Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist. Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi koostööna valminud mahukas raamat, mis annab põhjaliku ülevaate Teise maailmasõja ajal Eestist põgenikena lahkunud ja võõrsil oma tööd jätkanud eesti kunstnikest. Raamat võtab kokku kunstiajaloolaste pikaajalise ja põhjaliku uurimistöö tulemused, mille eesmärk oli koguda ja kaardistada väliseesti kunstnike loomingut. Uurimisprojekti raames toimusid aastatel 2010–2011 ka suured samanimelised ülevaatenäitused Kumu kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis.

Elo Viidingu raamat "Margaret ja Kadriorg" on kaunis, ühtaegu mõtlik ja elav ülevaade 300-aastase Kadrioru ajaloost ja tänapäevast. See on jutustus loomult vastandlike ema ja lapse Kadrioru jalutuskäikudest ning sealsete asukatega kohtumistest. Sammhaaval, lehekülg lehekülje järel avaneb raamatus Kadrioru hing, vana lossipargi ja asumi olemus. Õitsvad õunapuuõied, ristteed ja nõiavits, mütoloogia ja päris pöialpoiss, jaapani aed ja aiatiigi kivikesed, liikuv ja liikumatu aeg, Peeter I ja Katariina lood, pannid, jumalad ja täringud, vanad villad ja hobutrammid ning muidugi kunst ja kunstielu, elu kunstis ja kirjanduses – sellest kõigest jutustab see väike raamat. Raamat sobib nii lapsele ettelugemiseks kui ka eneseavastamiseks lapsevanema või pere ja Kadrioru sõbrana. Ema lihtsad keeruliste asjade seletused Margaretile muudavad Kadrioru-maailma ja -elu kirjelduse lastele kergesti mõistetavaks, pakkudes uusi teadmisi. Margareti otsesed väljaütlemised ja lapselikud kapriisid suunavad täiskasvanuid sügavamalt tunnetama lapsega koos kasvamise saladust ja tarkust, iseenda ja lapsega arvestamist. Elo Viidingu Kadriorust, lossi ja pargi ajaloost, kultuuriasutustest, loodusest ja inimestest inspireeritud raamat on kõigi varasemate Kadrioru-teemaliste raamatute taustal erakordne – selle on kirjutanud luuletaja ja kirjanik, mitte (kunsti)ajaloolane ega loodusteadlane. Raamat "Margaret ja Kadriorg" on ilmunud Kadrioru 300. aastapäevaks Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel. Koostööpartner: Tallinna Muusikakeskkool

Raamat kaasneb näitusega "Force majeure. Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood” Kumu kunstimuuseumis (04.03.2016–26.06.2016). Eesti kunsti füüsiliselt nähtava ajaloo kõrval eksisteerib teine, varjatud pool. See koosneb aja jooksul hävinud või kadunuks jäänud üksikteostest ja kunstnike tervetest loominguperioodidest, mille lood on siiani lahti kirjutamata. Kadumaläinud teoste saatuses on määravat rolli etendanud juhuslikkus ja ajaloosündmused kui force majeure. Ümbritsev reaalsus on saanud osaks kunstiteoste endi lugudest. Kuigi parimal juhul on info neist töödest meieni jõudnud vanade reproduktsioonide kaudu, on see n-ö mustvalge kunstiajalugu väärt enamat kui vaid kadumise konstateerimist. Teadmised Eesti kunstnikest ja nende loomingust ei tohiks piirduda ajalookeerise juhusliku valiku teel meie ajani säilinud osadega. Infokildude kogumine seni hämarate tsoonide kohta võib päevavalgele tuua uusi fragmente kunstnike elust ja neid ümbritsenud oludest, inimeste isiklikest suhetest kunstiteostega, institutsioonide rollist säilitatava valikutes ja loomulikult kunstiteostest endist. Raamat kaasneb näitusega