Erika lugu tema teekonnast Camino de Santiagole

Eesti kõigi aegade suurima naismaratonijooksja Jane Salumäe lugu räägib naisest, kes veetis lapsepõlve Tallinna agulis, kaotas varakult vanemad, kuid suutis kitsaste olude kiuste jõuda maailma parimate pikamaajooksjate hulka. Tema võistlustee käis ameerika raudteena üles-alla, hiilgavad võidud suurmaratonidel vaheldusid nappide kaotuste või katkestamistega tiitlivõistlustel. Sama tormiline on olnud tema eraelu. "Maraton nõuab kõige suuremat inimlikku vastupidavust," tunnistab sportlane, kellele kuuluvad siiani mitmed Eesti rekordid. "Nelikümmend kaks kilomeetrit, kaks ja pool tundi puhast eneseületust. Et seda aastate pikku teha, peab jooksmine ikka väga palju meeldima. Mina armastan joosta! Lähen rajale, lülitan end muust maailmast välja – jääb ainult liikumine ja võrreldamatu vabadusetunne…"

Mitmete suurepäraste sportlasbiograafiate autori teos meie kõigi aegade parimast sportlasest, rahvusliku ärkamisaja suurkujust. Esmakordne ammendav ülevaade rahvuskangelase elukäigust pole traditsiooniline spordiraamat. Ennekõike keskendutakse siin Lurichi üldrahvalikule äratajarollile keset kõige süngemat venestamisaega, tema mõjutustele meie tärkava vaimueliidi hulgas. Saame teada, miks pälvis ta Venemaal tiitli "eesti jumal", sai atleedikuju ideaaliks Euroopas, muutus mütoloogiliseks kangelaseks kodumaal. Teos pakub rohkesti uut eluloolist teavet. Esmakordselt leiavad publitseerimist enam kui poolsada Lurichi kirja, tuuakse ära katkeid teda käsitlevatest ilukirjanduslikest ning dokumentaalteostest. Kaunis kujunduses suureformaadiline ning rikkalikult illustreeritud väljaanne on vääriline meenutus ühest meie armastatuimast rahvuskaaslasest.

See raamat räägib Tartu legendaarsest kergejõustikutreenerist ja Tartu ülikooli õppejõust Martin Kutmanist (1928-2012). Martin Kutman, kes õpetas ülikoolis üle saja semestri ning treenis paljusid Eesti kergejõustikku ilmestanud sportlasi, oli põneva elukäiguga. Ta sündis Gruusias Estonka külas, veetis seal lapsepõlve ja käis Gruusias ka koolis ja instituudis ning kuulus Gruusia kergejõustikukoondisesse teivashüppajana. 1952. aastal tuli Kutman ülikooli kergejõustikukateedri juhataja Fred Kudu kutsel Tartusse ja ülikooli, kuhu jäigi kogu eluks. Teivashüppes esindas ta ka Eesti koondist, treenerina on ta aidanud tippu aga paljusid (Anna Iljuštšenko, Ain Evard, Gennadi Organov, Jevgeni Jessin, Muza Lepik (Vorotõntseva), Margit Thomson (Aidla), Enn Lilienthal, Helgi Kivi (Haljasmaa), Aivo Noormets jt). See raamat räägibki sellest ajast. Räägib ülikooli kergejõustikukateedrist ja selle suurest rollist Eesti kergejõustikus, räägib ülikooli staadioni ja Kääriku ehitamisest, räägib Martin Kutmani treenerinippidest, aga ka näiteks Lehe Viktorist ja sellest, mis tema juures Gruusia külas juhtus. See on raamat treenerist ning tema kolleegidest ja õpilastest. Paljud neist räägivad selles raamatus. See on kokku pikk ja põnev lugu. Lugu treenerist, kes oli "hästi soe inimene, hästi teistele mõtlev. Mäletan tema sooje silmi, kui ta sulle justkui südamepõhjast otsa vaatas. Temaga sai kõigest rääkida, tema oli avatud, nii muutusid ka ise avatuks. See oli talle nii loomulik," nagu räägib raamatus kõrgushüppaja ja nüüdne treener Margit Thomson.