1794. aastal, kaks aastat pärast kuningas Gustav III surma, valitseb Rootsimaal segadus ja korruptsioon. Rahvas on sõjast, haigustest ja julmusest muserdatud ning vireleb vaesuses. Selles kurjust täis maailmas uurivad ühekäeline sõjaveteran Mickel Cardell ja varalahkunud juristi Cecil Winge noorem vend Emil pulmaööl julmalt tapetud pruudi Linnea Charlotta mõrva. Iseennast süüdistav masenduses peigmees Erik Kolm Roosi on paigutatud hullumajja. Kes on aga selle koletu teo kavandaja, kes on tegelik mõrvar? Sarnaselt juba sama autori eelmisele raamatule „Stockholm 1793“ on teose ajastu ja olustiku kirjeldamisel autorit suurel määral inspireerinud Carl Michael Bellmani laulud.

"Lollid surevad" autor saab olla vaid Mario Puzo, ei keegi teine. See on jõuline, asjatundlik ja otsekohene romaan, mis kaardistab Ameerika korruptsiooni kuldset kolmnurka: New York, Hollywood, Las Vegas. Juba algus paiskab lugeja luksusliku kasiino elektrit täis õhkkonda, kus kõik on vaid tipptasemel -- panused, mängurid, pettuseplaanid ja lõbutüdrukud. Romaan kirjeldab maailma, kus valitsevad ahnus, lõbujanu, vägivald ja reetmine; kus mehed kasutavad halastamatult oma võimu ja naised aplalt oma seksuaalsust; kus ellu jäävad vaid kõige tugevamad ning... lollid surevad.

Vaikinud kõnemehes selgub, et mõrvatud mehe hääl võib kõneleda ka haua tagant... kui see on salvestatud helikandjale. Salvestise leidmine on ühtede asjaosaliste jaoks ainus lootus, teiste jaoks suurim hirm. Peitusemäng ise on aga hädaohtlik. Nero Wolfe’il tuleb panna mängu oma mugavus ja vabadus, mõnel inimesel aga koguni elu.

Nii nagu inimene võib olla õnnelikum maja ehitades kui seal elades, võib ka teekond mõrvari avastamiseni olla hoopis huvitavam kui tema konkreetne isik.