Norra kirjanduse värvikaim, vastuolulisim ja euroopalikum autor. JONASEST (1955) kujunes autori läbimurderomaan, mis pani aluse kirjaniku tänaseni kestvale kuulsusele.Väikese poisi Joonase saatus, kes on muserdatud oma hariduse pealesunnitud vastavusest, ei ole autori sõnul romaani keskne teema. "Kõik olulised isikud selles romaanis on Joonase erinevad variatsioonid – kõik on Joonased. Raamatu teemaks pole poiss Joonas, vaid "Joonaseks olemine"."

Idülliline lapsepõlv Lausitzil Esimese maailmasõja eelõhtul, Berliin «kuldsetel kahekümnendatel», suur armastus – nii võiks kõlada õnn, mõtleb Helene. Neiu usub, et maailm on ta ees valla, järgib oma unelmaid ja tundeid, hoolimata üha halastamatumaks muutuva aja kommetest. Siis tuleb teine suur sõda. 1945.aastal põgeneb Helene Stettenist lääne poole. Koos seitsmeaastase pojaga on ta rasked sõja-aastad üle elanud ning nüüd, kui kõik on möödas, kui kõik näib võimalik, jätab ta lapse üksi perroonile ega tule enam tagasi...

Amor fati – armasta oma saatust. Võta vastu kõik, mida saatus teele paiskab, pidamata seda heaks või halvaks. Aktsepteeri. Õpi sellest. Ole tänulik. Jää iseendaks. Armastuse olemus võib olla vastandlik: ühel veerel on selle puhtaim väljendus usalduse, mõistmise ja tõelise intiimsusega, teisel veerel aga hoopis mürgine ja hävitav sõltuvus. Loo kangelane Alise elab alatasa neis äärmustes. See on justkui ühe sügava hinge striptiis, mida lugejal on aeg-ajalt ehk valuski pealt vaadata. See on tants elu ja surmaga. "Armunud saatusesse" on Inga Grencberga (s. 1981) esimene romaan. Teose ilmumine tõi seni I'mperfect ajakirjas kaastöid teinud autorile suure meediatähelepanu – raamatust sai sensatsioon, mis tagas kahel järjestikusel aastal müügiedetabelite tipus püsimise. Autor on kasutanud oma päevaraamatu sissekandeid, mis on põimitud väljamõeldud lugude ja sündmustega. Reisimist, melu ja linnaelu armastav Inga elab koos lavastajast abikaasaga Riias.

Arturo Bandinile, ülemaailmse majanduskriisi ajal Colorado väikelinnas elavale Itaalia sisserändajate vanimale pojale, osutub talv rängaks. Kui isa näiliselt pere hülgab, jääb teismelise Arturo ülesandeks killud kokku korjata, ehkki tema sisimas möllab segadus, südame on vallutanud esimene armastus ja hinges pakitsevad võimatuna näivad unistused. Moodsa ameerika kirjanduse meistriteos «Oota kevadeni, Bandini» on värvikate tegelastega poeetiline ja liigutav lugu rõhuvast vaesusest, frustreeritud maskuliinsusest, traagilistest armusuhetest ja tormilise noorukiea katsumustest. 1909. aastal sündinud John Fante alustas kirjutamist 20aastaselt ja avaldas esimese lühijutu kolm aastat hiljem. Esikromaan «Oota kevadeni, Bandini» ilmus 1938. aastal ning on sissejuhatus Bandini-tetraloogiasse, kuhu kuuluvad ka «The Road to Los Angeles» ja «Ask the Dust». Viljaka stsenaristina töötas ta ka terve rea Hollywoodi filmide juures. 1955. aastal haigestus Fante diabeeti. 1978. aastal tõi see kaasa pimedaksjäämise, kahe aasta jooksul amputeeriti mõlemad jalad. Ta jätkas kirjutamist, dikteerides naisele Joyce'ile Bandini-tetraloogia viimast osa «Dreams from Bunker Hill», mis ilmus 1982. aastal. Fante suri aasta hiljem. PEN tunnustas Fantet 1987. aastal postuumselt elutööauhinnaga Kirjanik Charles Bukowski nimetas John Fantet oma jumalaks – meheks, kes avaldas sügavaimat mõju tema kirjanikuteele. Ta pühendas Fantele luuletusi ning olevat loometee alguses tihti teistele hõiganud: «Ma olen Arturo Bandini!»