"Eesti käsitöö käsiraamat" annab juhised viie peamise käsitöötehnika ‒ tikkimise, heegeldamise, kudumise, pitsitehnikate ja vööde-paelade tegemiseks. Raamat on inspireeritud käsitööhuviliste seas legendiks saanud ajakirjanumbrist "Käsitööalbum nr 22". Ajatud käsitööteadmised on tänapäevaseks kohendanud ja oma nägemuse lisanud Eesti tuntuimad käsitöömeistrid ja -õpetajad Tiia Artla (silmuskudumine), Ulve Kangro (heegeldamine), Maret Lehis (vööd ja paelad), Silja Nõu (tikkimine) ja Eeva Talts (pitsid). Käsiraamatust leiab juhiseid ka rahvusliku käsitöö tegemiseks. Tööjuhiseid täiendavad põhjalikud ja selged joonised ja fotod. Raamat sobib nii algajatele kui ka edasijõudnud käsitööhuvilisele ja rahvarõivaste tegijale.

Raamat annab algajale õmblejale näpunäiteid pluusi õmblemiseks. Tutvustatakse mõõtude võtmist, lõigete kohandamist eri suurustele, lõigete paigutamist riidele ja juurdelõikamist. Järgnevad üksikasjalikud juhendid krae ja kätiste õmblemiseks ja varrukate otsapanemiseks. Antakse näpunäiteid, kuidas pluusi põhilõikest võib saada kleidi lõike. Tööd hõlbustavad lõikelehed. Käsiraamat kõigile, kes õpivad õmblema iseseisvalt või õmblusringis.

Raamatust leiad 22 heegeldatud tegelast, kelle hulgas on kaisuloomi, nukke ja mänguasju beebidele. Kõigis neis võib märgata nostalgiavarjundit, justkui pärineksid nad vanavanemate suvila pööningul asuvast päevinäinud kirstust. Lisaks sõnadele "pehme" ja "armas" võiks siinsete tegelaste kohta öelda ka veider, funky, lapik, mänguline, vintage, karune, kiiksuga. Raamat heidab armastatud mänguasja valmistamisele värske pilgu. Ka kogenud heegeldajal ei tohiks raamatu seltsis igav hakata, kuna uudne stilistika ja huvitav lõngavalik pakub rohkelt avastamisrõõmu. "Unustamatud lapsepõlvelelud" on Mari-Liis Lille neljas raamat, varem on temalt ilmunud "Võluväega mänguasjad" (Varrak, 2014), "Kaisuloomakirg" (Varrak, 2016) ja "Imeline nukumaailm" (Varrak, 2019). Mari-Liisi raamatuid on tõlgitud inglise, hispaania, hollandi, korea ja ungari keelde.

Käesolev raamat toob teieni eesti rahvapäraste vaipade kireva maailma. Muidugi ei tea me täpselt, millised olid need waipas quam plures, mida Liivimaa Henrik oma kroonikas mainis ja mida eesti maatõugu hobuste kõrval 12.-13. sajandi sõjakäikudel hinnatud saagiks peeti. Kuid üsnagi iidse kultuuri tunnuseid kohtab saanitekkide, sängikatete ja sõbade mustrites kindlasti. Palju on teada ka vaipade tegijate ning vaipade omanike lugusid. Rahvaliku tekstiili näiteid on Eesti Rahva Muuseumi kogudes õnneks säilinud päris hulgaliselt. Eesti professionaalse tekstiilikunsti lugu saab üksikasjalikumalt jälgida aga alles 1940ndate lõpust. Suur osa Teise maailmasõja eelsetest kõrgetasemelistest eesti tekstiilidest hävines sõjakeerises. Säilinud eksemplare võib vaevu kahe käe sõrmedel üles lugeda.