Raul Kuutma sündis 1924. aastal Virumaal. Lõpetas Rakvere reaalkooli ja asus õppima elektrotehnikat Tallinna Tehnikumis. Sakslaste 1943. aasta märtsimobilisatsiooni eest põgenes ta Soome, astudes vabatahtlikult Soome sõjaväkke. 1944. a. augustis tuli vabatahtlikult tagasi kodumaale ja võitles Relva-SS mundris Tartu all. Pärast sõda lõpetas Kuutma Tallinna Polütehnilise Instituudi, mille järel töötas kakskümmend aastat Eesti paberitööstuses. Aastail 1972–1987 oli ta EKE Tööstusvalitsuses insenerina juhtivatel ametikohtadel kuni pensionile jäämiseni. Tegemist on sõjajärgse põlvkonna inseneride ühe silmapaistvama isikuga. Saatuse soosikuga, nagu ta end ise on nimetanud, sest vaatamata saatuse keerdkäikudele õnnestus tal pääseda küüditamistest ja vangistamisest.

Artur Taska (1912-1994) elutööks oli sümbolite ajaloo jäädvustamine. Tema sulest on ilmunud põhjalikud käsitlused meie sinimustvalgest lipust, Eesti Vabariigi vapist ja hümnist, lisaks on ta uurinud Eesti Vabadussõja mälestusmärke. "Eesti vapp" on huvipakkuv uurimus nii vappide ajaloost kui Eesti ajaloo vappidest. Lähemalt jälgitakse Eesti Vabariigi vappi ja kõike sellega seonduvat: vapi loomise eellugu, vapi kinnitamist ja selle kasutamist ameti- ja aumärkidel, isikutunnistustel, rahamärkidel jm. Tähelepanu jätkub ka vappide kasutamisele kunstis ja kirjanduses. "Eesti vapi" esmatrükk oli Lundis 1984. aastal.

Tuntud näitekirjaniku ja biograafi Edvard Radzinski raamat püüab heita valgust kahekümnenda sajandi ühele kurikuulsamale diktaatorile, Jossif Stalinile. Tema raamat on ühtaegu tõsine ajalooline uurimus, põnevusromaan ja psühholoogiline analüüs. Radzinski ise on öelnud, et ta on mõelnud sellest raamatust terve oma elu ning tema isa unistas sellest surmatunnini. Oma isale, haritud ja demokraatiat hindavale inimesele, ongi ta pühendanud raamatu, mis püüab valgustada demokraatiast väga kaugel seisva verise türanni mõttemaailma.

Mõistel dalai-laama on erinevate inimeste jaoks erinev tähendus. Mõnele tähendab see, et ma olen elav Buddha, kaastunde bodhisattva Avalokitešvara maine kehastus. Teistele jälle ütleb see sõna, et ma olen "jumalkuningas". 1950. aastate lõpul tähendas see, et ma olen Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu Alalise Komitee asepresident. Seejärel, kui ma võõrsile põgenesin, nimetati mind kontrrevolutsionääriks ja parasiidiks. Aga ükski neist ei vasta minu ettekujutusele. Minu jaoks tähendab dalai-laama ametikohta, mida ma pean. Ise olen ma vaid inimene ja juhtumisi tiibetlane, kes on endale valinud budistliku munga elu. Just lihtsa mungana esitangi nüüd oma eluloo, aga tegemist pole sugugi mitte raamatuga budismist. Kirjutan oma lugu peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on üha suurem hulk inimesi ilmutanud soovi midagi dalai-laama kohta teada saada, teiseks tahaksin mitmetesse ajaloosündmustesse selgust tuua.