"Luuleseletamine" on esinduslik kogumik Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli kauaaegse juhataja Karl Muru (s. 8. jaanuar 1927) uurimustest, artiklitest ja arvustustest, mis ilmub autori 75. sünnipäevaks. Karl Muru huvikeskmes on olnud eeskätt arbujate looming, rõhuasetusega Betti Alverile, kuid samavõrd on ta tähelepanu pööranud ka 1960.-1970-ndate aastate eesti tippluuletajatele (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel jt.). Nii üksikautorite käsitlused kui ka üldistavamad kirjutised osutavad eesti luulemaastiku igakülgsele tundmisele -- siinkohal võiks lisada, et Karl Muru on ühtlasi mahukaima eesti luuleantoloogia "Sõnarine" kokkupanija. Luulet seletab Karl Muru valdavalt tekstide endi kaudu, suhtudes pieteeditundlikult nende loojatesse. Ehk nagu ütleb raamatu koostaja Peeter Olesk: "See on niisiis klassikaks saamise ja luuleks jäämise aeg nähtuna inimese poolt, kes kuulub selle luulega kokku."

Juubeliteos sisaldab tuntud välis-Eesti ajakirjaniku ja "Ameerika Hääle" saatejuhi artikleid, reisikirju, arvustusi, samuti tema kohta avaldatut. Illustreeritud rohkete fotodega.

Raamat sisaldab intervjuud kaheksa eesti kirjanikuga (Jaan Kross, Paul-Eerik Rummo, Arvi Siig, Enn Vetemaa, Mats Traat, Ain Kaalep, Aleksandes Suuman, Arvo Valton), kes eritlevad loominguprotsessi motiive, kulgu ja tingimusi. Tosinkond lugejausutlust (anonüümsed koolinoored, Jüri Järvet, Erast Parmasto, Luulik Kokamägi, Vambola Maavara) täiendab loominguloolist põgusa sissevaatega eri lugejakategooriate maitsesse, lugemismotiividesse ja -hoiakuisse. Sissejuhatuses annab autor referatiivse lühiülevaate loominguprotsessi ja retseptsiooni uurimisest.

Selle raamatu autor on üks 20. sajandi alguse Venemaa kuulsamaid kirjanikke. Humorist, kelle följetonide üle naersid nii Nikolai II kui Vladimir Uljanov. Sädelev seltskonnadaam, oma ajastu superstaar – võrratu Nadežda Teffi (1872–1952). Tema lugu kirjeldab teekonda, mis algas 1918. a sügisel Moskvast ja lõppes 1920. a kevadel Pariisis. Koos tuhandete omataolistega rändas Teffi läbi Venemaa ja Ukraina, et põgeneda pandeemia, nälja ja mõttetu vägivalla eest. Keegi ei aimanud, kuhu saatuse keeristorm nad lõpuks pillutab. Inimeste mass tulvas mööda laguneva tsaaririigi kaarti allapoole, kuni vastu tuli Must meri. Sadamaist leiti laevad, tihtipeale pikemaks sõiduks kõlbmatud, nendega seilati kuidagiviisi üle mere. Kui õnn naeratas ja jäädi ellu, tuli uuel kodumaal alustada otsast. Vaid kümme aastat pärast selle teekonna lõppu kirjutatud mälestused annavad hääle tervele sajanditagusele Vene põgenike põlvkonnale. Ometi pole see üksnes traagiline, vaid ka lõbus ja meeldejääv lugu. Teffi poolt rännakul kogetu on klassikaline ajastu suurte draamade taustal arenev „väike ajalugu”, ühtlasi on see ka hiiglasliku impeeriumi lagunemise kirjeldus inimlike pisiasjade kaudu, mille on talletanud terane ja kogenud vaatleja.