Fiktsioonromaani sündmustik on seotud 1997. a. romaanivõistlusel II auhinna pälvinud teosega "Viis minutit enne vihma". Neljakümne päeva jooksul pärast surma vaatab tädi Juuli veelkord tagasi oma elule, nüüd juba teisest vaatenurgast, valgusvaimu leebe naeratuse saatel.

Eranditult kõikide siin teoses kujutatud isikute taga on reaalsed inimesed, keda olen tundnud oma elu erinevatel etappidel. Enamik neist on surnud. Kusjuures suur osa neist muutus niinimetatud korralike inimeste silmis elavateks laipadeks enne oma bioloogilist lõppu. Neid nimetatakse jätisteks, aga mina nii ei arva. Pigem vastupidi. Pigem on jätised need, kelle poolt on loodud kommunistlik või kapitalistlik põrgu, kus mõned ei pea lihtsalt vastu ja valivad enda jaoks tee, mida nimetatakse kergemaks vastupanuks. Mõni nende seast on olnud tõepoolest lurjus. Paljus siin teoses kujutatud isikud on aga olnud oma inimlike omaduste poolest sedavõrd kõrgel tasemel, et maailma papid, kindralid ja poliitikud pole väärt nende juuksekarvagi. Tavaliselt leitakse säherdustest inimestest kõneldes, et nende koht on hullumajas. Aga kummal pool aeda on hullumaja?

"Teekonda Rahemäkke" võib lugeda mõningal määral "Loheja pilve" jätkuna – kordub juuditeema ja ka varasemast tuttavad tegelased. Samas on lisandunud vormiline mängimine, fragmentaarsus, eri vaatepunktide vaheldumine, ajaplaanide segunemine. Vaheldub ka fiktsioon ja isiklikud lapsepõlvemälestused, lugu saadab iselaadne müstiline alatoon. Pilteri tekst on intensiivne ja kaasahaarav, mälestuspildid on selged ja detailsed. Oma kirjutusviisilt Pilter on eesti kirjanduses erandlik, esilekerkiv ja vaieldamatult nauditav.

Triinu Merese romaani "Lihtsad valikud" tegevus toimub tulevikus ja kusagil tundmatul planeedil. Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks, olgu nood ükskõik kui treenitud, ükskõik kui osavad. Sest kuidas tulla toime näiteks sellega, et pead jälitama oma parimat sõpra ja ta lõpuks tapma? Kas eesmärk pühitseb alati abinõu? Või teisalt – kas võim, rikkus ja kestev nooruslikkus on igal juhul õnne valem? Raamatu kandvaks teljeks on inimestevahelised suhted ja võimumängud, inimlikud pahed ja voorused. Ikka needsamad vanad head teemad, mis meile tuttavad juba Shakespeare'i aegadest peale.