Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Teises osas ei paku Consuelole uueks koduks saanud aadliloss enam loodetud vaikset pelgupaika. Sündmuste käik mässib lauljatari jällegi keerukatesse suhetesse, mille sõlmi peab harutada aitama järjekordne põgenemine. Seekord viib ohurikas tee Viini, kuhu Consuelo rändab koos noorukese Haydniga. Järgneb rida mälestusväärseid kohtamisi ajalooliste isikutega. Nende reas ei puudu keisrinna Maria Theresia ja Friedrich II, kellega teose seiklusrikkaks paisutatud kulg peategelased lähedasse kokkupuutesse juhib. Viini õukonnaintriigide padrikus otsib Consuelo õiget rada. Tema saatuseks on alatasa ränga valiku ees seista, armastuse, kohusetunde ja muusikukutsumuse vahel piinelda. Kibedate ohvrite hinnaga püüab kangelanna sisemise selguse poole.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Käesolevasse köitesse on koondatud Ameerika kirjaniku Pearl S. Bucki (1892-1973, Nobeli preemia 1938) kaks Hiina-ainelist esmakordselt eesti keeles ilmuvat romaani. «Idatuul, läänetuul» on armastusromaan, mille tegevus toimub üle-eelmise sajandivahetuse paiku; selle esimeses osas pihib noor hiinlanna oma abielust välismaal lääneliku hariduse saanud mehega, kes püüab abikaasat vabastada sajanditevanustest kammitsevatest eelarvamustest ning tõsta enda tasemele, teose teises osas tuleb samasuguste eelarvamustega võidelda noore naise vennal, kes on abiellunud välismaalannaga. «Draakoni seeme» on romaan dramaatilistest sündmustest, mis järgnesid Jaapani vägede sissetungile Hiinasse 1937. aastal. Just Hiina-aineliste romaanidega on Pearl S. Buck maailmakuulsaks saanud – ta on kõige tõlgitum USA kirjanik maailmas.

2003. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat J.M. Coetzee on Nadine Gordimeri kõrval tunnustatuim Lõuna-Aafrikast pärit kirjanik. Tema romaanide kohavalikuid ja looduspilte on tugevasti mõjutanud lapsepõlvesuved onu poolkõrbelise maastiku keskel asuvas farmis. Ühte sellisesse farmi on paigutatud ka käesoleva romaani "Südamaal" (1977) sündmustik. Teose peategelane Magda on juba sündinud koloniaaltingimustesse. Koloniaalkultuuri poolt märgistatud kui "valge", kõneleb ta paratamatult selle kultuuri keelt, kui jutustab oma elust päevikulaadsete märkmetena. Ta on oma farmis ja kultuuris isoleeritud, püütud nii rassistlikel alustel üles ehitatud impeeriumi kui ka meeste võimu jätva patriarhaalse elukorralduse lõksu.