Käesoleva teose kirjutajas on õnnelikult ühte isikusse koondunud teadlase, kirjamehe ja avastaja võimed. Beebe'is näeme moodsat teadlast, kes ei ole ennast isoleerinud ainult teadusliku töölaua taha, vaid kes püüab seoses olla kaasaegse seltskonna ja mõttemaailmaga. Tundes selle seose suurt tähtsust nii uurijale kui ka rahvale, valmib alati koos teadusliku kirjeldusega uurimissaavutisist ka laiematele kultuursetele ringidele määratud populaarteaduslik raamat. Sel teel on tema sulest ilmunudd terve sari teoseid. W. Beebe sündis 1877. a New Yorkis, õppis Columbia ülikoolis, sai 1899. a New Yorki Zooloogilise Seltsi ornitoloogia osakonna kuraatoriks ja hiljem sama seltsi troopiliste uurimiste osakonna direktoriks. Tema esimeseks uurimisalaks olid linnud, hiljemini aga siirdus ta mereloomastiku uurimisele.

Selle raamatu sündmused viivad tagasi 2001. aastasse, kui üks Malaisia saarestik oli Eesti ja Põhjamaade Robinsoni-tõsielusarja võttepaigaks. Kui keset põhjamaist vettinud veebruarikuud saabub saatuslik telefonikõne, mis kutsub tööle paradiisisaarele, ei mõtle noor teletoimetaja pikalt. Ta asub ametisse ühena jumalatest. Kõigepealt tuleb parimad raha ja kuulsuse pärast võitlejad soovijate massist välja sõeluda, siis kaamerate ees vette visata. Võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel on raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel: egod põrkuvad, himud ahvatlevad, saladused ahistavad…

Aastail 1923–1928 toimus vene maalikunstniku Nikolai Roerichi (1874–1947) ekspeditsioon läbi Kesk-Aasia riikide. Ekspeditsioon läbis üle 25 000 kilomeetri. Lisaks maalimisele uuris kunstnik teel muistseid kultuurimälestisi. Käesolev raamat kujutab endast Roerichi reisipäevikut ja sellesse on paigutatud veel teinegi töö sama retke kohta – "Aasia süda".

"Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?" küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel. Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata. Mõtlen pikalt. "Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…" "No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…" kurdab Joe. "Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?" Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal. "Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool," ütleb Joe. "Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?" "Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: "Minu Kuressaare"."