1988. aastal ilmunud romaanis "Õnn" vaatleb autor seda, mida inimesed õnneks nimetavad. Kuidas ja kas seda on võimalik saavutada, milles inimesed õnne näevad ja kas on veel midagi enamat, mille poole tasuks püüelda. Võttes appi kirjanduslikku kujutlusjõudu, otsib Zeldin oma raamatus vastust küsimusele, miks õnne leidmine on inimestele enamasti nõnda raskeks osutunud.

Pimeduse varjus veereb tühermaale auto, mis jätab endast maha kolm väikest kuivetunud surnukeha. Ainult ühel poisil on veel eluvaim sees. Tema nimi on Orhan ja ta on kõige võti. Kui Euroopa Noorte vabatahtlik Anneliis ja tema sõber Rufat saavad ootamatult ülesandeks Orhan haiglast ohutusse kohta toimetada, kohtuvad nad Andersiga, kes on tulnud peatama oma onu hullumeelseid plaane. Vana Robertsoni plaanide keskmes on müütiline kvasirikaev, mis lubab sellest jooja maailmavalitsejaks teha. Ohtlik teekond viib seltskonna modernsest Bakuust kõrgele mägedesse, kus iidses linnas elav rahvas austab punast värvi ja hoiab tallel legendi Badkube valitseja Odini saavutustest, mille jäljed suunduvad otse Läänemere kallastele. “Tuulte linn” võitis 2017. a kirjanduskonkursil Bestseller ilukirjanduse žanris I koha. Oma ilmumisega avab “Tuulte linn” Bestselleri üheksa võidutöö ilmumise sarja. Kersti Kivirüüdi sulest on varasemalt ilmunud mitmeid lühijutte ja romaanid “Okultismiklubi” ja “Okultismiklubi 2”, “Kaku kabel ja teisi tondijutte”.

Seitsme aasta eest 75-ndal eluaastal inimkonna hulgast lahkunud Poul Anderson liigitub tavakäsitluses ulmekirjanduse tugevaks keskmikuks. Hoolimata peamiselt pikema lühiproosa eest elu jooksul võidetud seitsmest Hugost ei saa teda nimetada ei ulmekirjanduse klassikuks (selle tiitli on endale reserveerinud poolteistkümmend aastat varem debüteerinud Asimov, Heinlein ja Clarke), miljonite lemmikuks (teoste tiraažid räägivad teist keelt) ega ka mitte kultusautoriks (tänaseni pole kirjanikul arvestatavat fännilehekülge internetis). Lähemal vaatlusel selgub siiski, et Andersoni varjujäämise võib suuresti taandada välistele põhjustele – tema loomingus puudub masse haarav keskne tähtteos või sari (ehkki võib-olla on mõnes alternatiivses universumis Murtud mõõk (1954) samasugune žanrit defineeriv teos nagu seda on samal aastal ilmunud Sõrmuste isand meie maailmas), samuti on ta looming sedavõrd mahukas, et sealt olulise väljasõelumine on töömahukas ettevõtmine isegi professionaalile.

Ursula K. Le Guini "Teine tuul" on mõeldud lõpetama tema Meremaa sarja, mille valmimine võttis autoril aega kolmekümne aasta ringis. Kui esialgne Meremaa triloogia ("Meremaa võlur", "Atuani hauad" ja "Kaugeim kallas") on veel liigitatav laste- või noortekirjanduseks, liigub neljas romaan "Tehanu" juba kindlalt täiskasvanutele mõeldud kirjanduse valda. Seda suunda jätkab ka "Teine tuul". "Tehanus" toob Le Guin väga mehelikku võlurite maailma naise vaatepunkti ja igapäevase vägivalla, millega naised peavad toime tulema, "Teine tuul" lõhub kogu senise ettekujutuse Meremaa maailmakorrast ning elu ja surma tasakaalust. See tasakaal lõi kõikuma juba "Kaugeimas kaldas", kuid sarja peategelane Ged taastas selle oma maagiliste võimete hinnaga. "Teises tuules" ähvardab surmavald lõhkuda müüri elavate ja surnute vahel ning kõigil tuleb põhjalikult järele mõelda, kus on tehtud saatuslik viga. Ursula K. Le Guin on üks maailma vägevatest kirjanikest. Ta on saanud viis Hugo ja viis Nebula auhinda, National Book Awardi ja Kafka kirjanduspreemia. "Teine tuul" ilmub ühes köites "Tehanuga" ja tulekul on veel ka köide, milles on kõik Le Guini Meremaaga seotud lühijutud.