Lüüriline luulekogu „Ohvrikivi” sisaldab Indrek Hirve 2016–2017 talvel Andaluusias kirjutatud luuletusi. Siit leiab lugeja armastuse ja surmaga seotud meeleolud ja mõtisklused, mis on seotud kindla kompositsiooniga väikesteks tervikuteks. Luuletuste taustaks on tavaliselt Emajõgi või Toomemägi, kirjutamise käivitajaks autori isiklik elu ja armastus. Teos on illustreeritud Ülo Soosteri abstraktsete tušijoonistustega Heldur Viirese kogust.

ei tea mida teinud ma olen oma eluga isegi seda ei tea mida teised on temaga teind üht anun ma aga valgevaluni kui on võimalik ärge elage minu valega valus mille ise olen teind endale valetades veel enne kui tundma sain teid

Elas kord rahvas. Ja veel üks rahvas. Ja kolmaski. Kokku oli neid vähemalt sada. Nad kõik olid täiesti erinevad, aga üks joon oli neil ühine: nad jutustasid muinasjutte. Armastusest, surmast. Sadadest ja tuhandetest tähenduslikest ja tähenduseta pisiasjadest, mis jäävad armastuse ja surma vahele: mõttetutest surmadest, ootamisest, kaugusse kaduvatest rongidest, kirest, kurbadest mänguväljakutest, rahast... No kuulge, pidage! Mis jutt see on? Lõpetage kohe ära! Andke andeks, aga kui see siin on muinasjuturaamat, siis olen mina Inglise kuningas.

Väljaandesse on valitud aforisme, paradokse ja tähendamissõnu Karl Ristikivi (1912-1977) üheksast teosest, mis on kirjutatud aastatel 1953-1968: "Hingede öö", "Põlev lipp", "Viimne linn", "Surma ratsanikud", "Imede saar", "Mõrsjalinik", "Rõõmulaul", "Nõiduse õpilane" ning "Sigtuna väravad".