1991. aasta jaanuarikriis Leedus ja Lätis vallandas sündmusteahela ka Eestis. Just selle kriisi tulemusel lõi vabariigi valitsus alternatiivse sidesüsteemi ja oma salajase sidekeskuse. Et telefoni- ja raadiosidet hoiti Moskva keskvõimu ja KGB erilise kontrolli all, tuli Eesti valitsusel teha ettevalmistusi oma sidesüsteemide loomiseks eriti suure saladuskatte varjus. Juuliks olid Toompea lossi pööningule paigaldatud vajalikud antennid ja valitsuse salajane raadiosidekeskus võis alustada ööpäevaringset tegevust. Sealt rajatud salajased telefoniühendused valitsuse sidekeskusega Kosel ja Rapla sidesõlmega andsid väljapääsu üle-eestilisse telefonivõrku. Valitsus ei unustanud ka elektroonilisi kommunikatsioonikanaleid. Toompealt suundus salajane liin Tallinna teletorni Vikerraadio saatjasse, mis lubas vajadusel kasutada otse-eetrit. Pika Hermanni torn sai Eesti Raadio ja ETV varusaatjad. Ettevalmistused käisid saadete jätkamiseks konspiratiivkorteritest. Mõnigi plaan jäi veel paberile, sest Eestist möödus kriis kardetust leebemini, osa plaanidest läks aga käiku sama aasta augustis. Noil päevil ei teadnud keegi, mis võib juhtuda homme, juba täna mõne tunni pärast...

Mälestused, dokumendid ja fotod 1987. aasta 23. augusti sündmustest.

TRÜ professori, filoloogiadoktor Sergei Issakovi koostatud mälestustekogumik sisaldab Tartu ülikooliga seotud olnud isikute (näit. J. W. Krause, G. J. Schultz-Bertram, N. Pirogov, V. Veressajev) kirjutisi õppetööst ülikoolis, õppejõududest ja üliõpilastest ülikooli algusaastatest kuni XX sajandi alguseni. Fotodega illustreeritud raamatus on veel Sergei Issakovi eessõna "Tartu ülikool memuaarkirjanduses", kommentaarid ja kogumikus esinevate isikute register.

Kui 1939., 1940. ja 1941. aasta kohta on meil andmeid, mis Saksa okupatsiooni ajal kogutud ja paljud ka tol ajal kirja pandud, siis 1944. aasta septembri kohta võime öelda, et seal on ajaloolise tõe avamine raskem. Meie käsutuses on vähe materjali. See, mis meie ajalehtedes ja seni ilmunud muudes väljaannetes kirjutatud, on vale. Jäävad järele Läände põgenenute ja sel ajal siin elanud inimeste mälestused, nii kirjalikud kui suulised. Peame aga otse tunnistama, et mälestused, mis nende toimumisest aeg hiljem kirja pandud, on lünklikud, paljud sündmused ja faktid on seal segi aetud. On tulnud lugeda ühe ja sama sündmuse kirjeldusi eri inimestelt. Küsimus pole selles, et interpreteeritakse erinevalt, erinevad on sündmuste kuupäevad, osalenud inimeste ring, koht, kus sündmus toimus. Aeg on teinud oma töö. Vaatleme Läänemaad sellel ajal ja selles rollis.